Logo & panorama (27 kB)
 
ESILEHT
RIIGID
REISIKIRJAD
FOORUM
GALERII
KOMMERTS
KULTUUR
TEGIJAD
TERAD
UUDISED
KONTAKT
Peeter Teppo



Yllästunturi mägi asub Soomes 67°33′52″põhjalaiust, 024°13′28″idapikkust, umbes 0,77kraadi ehk 119km põhjapolaarjoonest põhja pool, Tallinnast umbes 8,06kraadi ehk 903,5km põhja pool. Kõrgus merepinnast 719m, ümbritsevast lausktundrast üle 500m, seega tipult hea ilmaga nähtavus sadade kilomeetrite kaugusele.

24.Märts, laupäev, kohalesõit, seljasirutuspeatumised ABC- tanklates, kuna seal on üpris korralikud toidupoed ja pole kempsujärjekordi. Teed olid lõpuni korralikult sõidetavad, ehkki üksvahe tuli liikuda suht aeglaselt lumesaha järele kuhjunud kolonnis. Kusagil tee ääres, lõuna poolt tulles 21 km enne Kemit, on väike asustatud koht Onkalo. Sinna on Simojõe suudme lähedale ehitatud maailma esimene ohtlike radioaktiivsete jäätmete pikaajalise hoiustamise ladu. 450 m sügavusel on graniidis 42 km tunneleid, kuhu peaksid ohtlikud ained jääma puutumatult sajaks tuhandeks aastaks. Pakub mõtteainet, kui arvestada, et oletatavasti hakkasid esi-inimesed Aafrika mandrilt välja rändama umbes sada tuhat aastat tagasi. Õhtuhämaruses tegime väikese kõrvalepõike Haaparanta, kuna navigaator väitis, et seal on K-Circle tankla.

Jõudsime kusagil kõrvalises pimedas tagahoovis asuva rekkatankimisautomaadini, kust ei õnnestunud kütust kätte saada. Lõpuks peale 13 tunnist sõitu saabusime Ylläse mäe jalamile. Meie pool kogu suusaseltskonnast majutus Ahmanportti nimelissehubasesse palkmajja. Kui õhtusöök söödud, vaatasime õues virmalisi. Algul pidasin seda üheks suureks ida- läänesuunaliseks kiudpilveks, aga pisut terasemal vaatlusel olid selgesti märgatavad kiudude veiklused, võimas vaatepilt igal juhul.

25. Märts, pühapäev.
Otsustasin esimese päeva kondiprooviks mäele ronida. Algul kavatsesin tõusuks kasutada mõnd laugema laskumisraja serva, kuid nähes, kuidas laskujad pendeldasid kogu raja laiuses, otsustasin ohutuse huvides hotelli tagant radade kõrvalt läbi metsa ronida. Esmane tunne oli, et käed ja jalad on natuke liiga peenikesed ning kõht natuke liiga suur, suusad püsisid enam- vähem pinnal, aga kepid vajusid kohati käepidemeni lumme, eriti siis, kui väga oli vaja toetuda, õnneks jõudsin ülespoole kulgevale sihile, mis oli lumelaudadega kõvemaks tambitud. Siht ristus korduvalt laskumisradadega, kust mäesuusatajad läbi vihisesid, puhkasin ronides määramatu arv kordi, südametreening oli võimas, taevas selge, nähtavus väga hea, metsapiirist kõrgemal puhus väga tugev tuul kõigist riietest läbi, temperatuur oli -8 kraadi, mitu korda matsin tippujõudmiselootuse maha, aga peale väikest puhkust tõusin jälle sammhaaval edasi. Umbes 30 meetrit enne tõusu lõppu, kui olin väga ebamugavalt kaldu jäisel nõlval, hakkas kusagil riiete all telefon helisema, haakisin end siis suuskadega mingite pehmemate nukkide taha, panin suusakepid ettevaatlikult maha, et need alla ei sõidaks, võtsin kindad käest ja kaevasin jupp aega telefoni välja. Lühike telefonivestlus oli paras puhkus ning peale seda jõudsingi varsti laiale laugele mäetipule.

Üleval oli hulk ringisaalivaid mäesuusatajaid, radade kaart, kaks paksult jäätunud antennimasti, millelt on kukkunud kuupmeetriseid jääkamakaid, idas väga kaugel üksik valge künkaselg, põhjas terve ahelik Levini nähtaval. Suusatasin tipul mitu tiiru edasi-tagasi ja toibusin ronimisväsimusest, lõpuks otsustasin laskuda mööda põhjapoolseid siniseid radu, kuna need tundusid olevat kõige laugemad. Kerge kõhedusega pooleks läks laskumine täies laiuses sahka sõites üpris hästi, kõige ebamugavam hetk oli, kui üks suusk haakus mootorkelgu jälge. Tõstuki allotsas pääsesin murdmaarajale ja suundusin tagasi meie maja poole üle järvede ida poolt mäge, Kesanginkeidase kaudu, suusarajad imeilusad, kõik kahesuunalised, radade ristumistel korralikud viidad olulisemate punktide ja kaugustega, keskeltläbi iga viie kilomeetri kohta mingi puhke- lõkke- ja kohvikoht, metsa kõrgusel tuult väga vähe, suusatajaid sadades, võib-olla tuhatkond, pooled üle keskea, vanemad suusatajad väga sitked, hoiavad püsivalt üpris head tempot. Õhtul selgus, kes mida oli teinud, Kuldev ja Albert veetsid päeva suusamäel, neile tuli ka ülekaalukalt läbitud vahemaa esikoht, Guido ja Endli suusapäev ulatus 60 km kanti, mina olin päevasest liigutamisest üleni valus, saun, söök, väga palju joomist, ega söök esimese hooga hästi sisse ei läinud. Käisin väljas virmalisi vaatamas, aga ainult kasvav kuu oli näha.

26. Märts, esmaspäev.
Reet, Viia ja Irene võtsid mind kaasa. Suusatasime päripäeva ümber Ylläse mäe, tundramets on pidevalt maaliline, puud raskete lumekoormate all, valdavalt kuused, kohati ka männisalusid, igale poole mahub vahele murdunud okste- ja latvadega kaski, pisut ka haabu, tähelepanu pälvis, et erinevalt lõunapoolsematest puudest on tundrakuuskedel ja -mändidel oksad allapoole kaardu, ilmselge märk kohastumisest, sest ülespidi oksad lihtsalt ei suuda kanda kohati meetripaksust lumekoormat. Enamus rada tundrametsas kulgeb paari- kuni kümnemeetriste tõusude ja langustena. Reet jäi korra pildistamishoos vastutulevale laskuvale rajale ning ülevalt tulija palus hüüdes rada vabastada, see oli ka ainus kord, mil kuulsin kõvemat häält, kogu suusaseltskond radadel on väga sõbralik ja üksteisega arvestav, keegi ei nurise möödapääsemise pärast, aeglase liikujaga arvestatakse eranditult alati, korduvalt tekkis võrdlusmoment suusatamisega Harku metsas, kus aeg-ajalt kostab ikka kiireilt liikujailt nõudmisi neile mitte ette jääda.


Peatusime suusaradade ristumisel Tunturijärve puhkekohas, seal oli võimalik osta suupisteid ja kuumi jooke, meie istusime lihtsalt laavu (kaldu katusealune) kõrval lõkke ääres, sõime võileibu ja jõime termosest kuuma morssi. Kõrval männi okstel istusid maiaste nägudega prisked pruunikad linnud, kes krapsasid kiirelt ära kõik mahapudenenud toiduraasud. Küsimise peale vastati, et linndude nimetus on kuukkeli (eesti keeles laanenäär). Üks mees väitis, et linnud söövad ka peo pealt, kallas väiksest kilekotist krõbinaid peo peale ning sirutas käe välja, samas poetas krõbinakoti enda selja taha lumele. Loomulikult ei lennanud peo peale ühtki lindu, küll aga puistasid mehe selja taga maas usinalt maiustustekotti.


Edasi siirdusime umbes 5 km kaugusel oleva Velhonkota poole, mis osutus olevat kuusemetsa-alune hämara-hubase söögisaaliga puhkekoht, maja ümber oli mitmesuguseid haldjakujukesi.


Järgmise puhkepeatuse tegime Äkäslompolol Äkäshotellis, mis asus meie elukoha suhtes teisel pool mäge. Selgus, et olime sattunud päevasele tantsupeole, kus ühemeheorkestri saatel tantsiti suusariietes ja –saabastes parketil. Huvilistest puudus polnud, tantsupõrand oli kogu aeg tihedalt täis, kõrvalt baarist toodi järjest lisaõlut laudadele. Meie tõstsime seljakottidest ka oma termosed ja vorstivõileivad lauale ning nautisime jupp aega nukratoonilisi Lapiteemalisi humppasid, valsse, tangosid ja jenkasid. Silt ütles, et tantsupidu toimub esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kl 14 kuni 16. Edasi siirdusime mäe idaküljelt järvede kaudu kodu poole, Irene otsustas ronida ülespoole ja minna metsapiirist kõrgemal asuvat rada mööda, mina olin eilsest ronimisest nii väsinud, et ei raatsinud kuidagi ülespoole minna. Ühel järvel jäi vastutulijate massis üks suusatav neegritüdruk erksalt silma.

Koju jõudnuna olin üleni valus, seega siis kohe sauna, sealt mitu korda maja ette lumme ja sööma, eriti palju aga jooma, sest päevane veekaotus oli ilmselt suur. Enne magamaminekut käisin väljas virmalisi vaatamas, aga taevas oli pilves.

27. Märts, teisipäev.
Täna liitus meiega ka Katariina. Siirdusime algatuseks Ylläsjärvele, mis jäi meie elukohast 6 km kagu poole ja allamäge, sealt edasi keerutasime 5km koertesuusatamiseringi, kus nägime ainult kolme koera. Siis järgnes väike puhke- ja söögipaus kohas nimega Aurinkotupa, mille juures aedikus põõnasid kaks põhjapõtra. Edasi otsustasid Viia ja Irene oma ringi pikemaks venitada ning soovisid, et neile autoga järele tuldaks, kui nad enam tagasi ei jaksa suusatada. Meie Reeda ja Katariinaga hakkasime ringiga kodu poole liikuma. Ühel ristteel sattusin vastamisi sinisilmse huskyga, kellel oli mulle palju öelda, lakkus usinalt mu nägu ja näksis kõrvu ning lõpuks oli umbes sellise kahtleva näoga, et ei tea, kas kaasa tulla minuga või oma perenaisega. Ütlesin talle siis, et jooksku ikka edasi, küll me kunagi koerte taevas kohtume.


Edasi umbes 4 km enne kodu käis ühel laskumisel pöörde peal mingi krõps ning üks suusk muutus kuidagi lödiks. Asja uurides selgus, et suusasaapal oli pool talda lahti tulnud. Edaspidise põhjal võin kindlalt öelda, et pool-lahtise tallaga on ääretult vilets suusatada. Koju jõudnuna läksin otsima, kustkohast võiks kiiret abi leida. Ühes suveniiripoes juhtus olema ülivõrretes kirjeldusega liimi, ning kleepisime talla kinni ja jätsin selle ööks kaminapuudekorvi raskuse alla seisma. Tundsin, et kõik kohad, mida sai liigutada, olid valusad. Edasi järgnesid tavapäraseda saun, lumi ja söök ja jook. Õhtusöögiga samal ajal oli läbi Guido arvuti lõbus Skypesild Montrealiga, meiega suhtlesid Peeter ja Anna Altosaar, kes olid 1941 Kanadasse sattunud. Taevas oli pilves, virmalised jäid ära.

28. Märts, kolmapäev.
Suusasaabas tundus korras olevat, võtsime ette kõige kõrgema ümbermäeraja vastupäeva. Algatuseks tuli mitu tundi ronimist metsapiirini. Õnneks oli tuult vähe ja seega ka metsapiirist kõrgemal olukord talutav. Jõudsime mäe teise külje suusatõstukite allotsani, sealt edasi tuli väga pikk jõnksuline laskumine pea-aegu Tunturijärveni. Seal kohtasime juba tuttavaid kuukkeleid, kes võtsid peo pealt heaks osa meie võileibadest. Edasi veel 8 km ja olimegi kodus. Leidsin, et kuigi parandatud suusasaabas pidas päeva vastu, oli ta siiski hakanud hargnema. Läksin kohalikesse varustusepoodidesse võimalusi uurima ning ühest kohast pakuti üpris soodsalt vähekasutatud rendisuusasaapaid, võtsin nad ära ja tundus, et seega on probleemid lahendatud.

Õhtul saun koos lumekümblusega ja priske söök. Üle tänava tulid meile külla Raili ja Andres lastega. Ühel hetkel näitas väike Mihkel, kuidas sõrmedega ratast teha, sealt läks lahti üleüldine trikitamine, kõik näitasid ja proovisid vastastikku kõikvõimalikke sõrmede- ja kätemänge kuni võimlemistrikkideni välja. Väga lõbus õhtu. Taevas oli kinni ja ei mingeid virmalisi.

29. Märts, neljapäev.
Hommikul hakkasime koos Reeda ja Viiaga minema kusagile kaugema künka poole. Esimesel 7-km lõigul Latvamaja poole tundsin, et üks värskeltostetud suusasaabas hakkab järjest enam varba peale käima. Latvamaja peatuses võtsin saapa ära ning varbal paistis katkiläinud vill. Selge oli, et nii ma tervet päeva vastu ei pea, seega läksid Reet ja Viia edasi, mina aga vaikselt tagasi. Poes õnnestus hõõruv saabas parema vastu vahetada, panin varbale plaastri ning otsustasin, et suusatan 8 km teisele poole Tunturijärvele ning viin kuukkelitele eilsest õhtusöögist üle jäänud singikoored. Singikoorte nägemine ajas lindudeseltskonna silmad põlema. Puistasin mõned väiksemad tükid pingile, need krapsati kohe ära. Seejärel panin välja kaks pikemat riba, lootes näha, kuidas linnud neid jagavad. Tegelikkuses hüppas üks kuukkeli oksalt alla, haaras mõlemad ribad nokka ja lendas minema nii, et singid õhus laperdasid. Edasi jagasin ainult väikseid tükke peo pealt, üks korraga. Üks lind võttis singi nokka, ära ei lennanud ja vaatas mulle otsa justkui lisa küsides. Mõni piirdus ühe tükiga, aga kui panin järgmise peo peale, tuli kohe tagasi ja mahutas teisegi noka vahele.


Kui pidu oli läbi, suusatasin tagasi, järgnes saun-lumi-söök- jook, täna enam polnud kõik kohad valusad. Kangemad mehed olid Levilt tagasi suusatanud, seega umbes 58 km. Õhtusöögiks olid ahjukartulid ahjupraega. Taevas paisuv kuu, virmalisi näha polnud.

30. Märts, reede, viimane suusapäev, ilm imeilus. Otsustasime Reedaga kirdepoolsetele radadele minna ja ümber mäe vastupäeva tagasi tulla. Kuna Tunturijärve kuukkelid näisid paratamatult teele ette jäävat, võtsin neile kaasa tükeldatud vorsti ning Kuldevi annetatud vana võileiva. Esimene pöördepunkt oli Latvamaja, sealt edasi väga ilus küngastevaheline org ja üks järvelagendik kuni Hangaskuruni.


Kuna aega tundus olevat laialt, otsustasime teha ühe 6-km-se lisahaagi. Selle kaugeimas punktis Kotamajas hakkas silma viit, mis juhatas lähimale tipule Kukastunturile ilusat vaadet nautima, eks siis ronisimegi tükk aega üles, pikk lauge tipuseljandik oli metsapiirist kõrgemal, täis harvu täielikult lumme tuisanud männimütakaid ja imeilusate vaadetega. Mändidel oli nii the ja paks lumekate, et tundus, et nende okste all oleks täiesti võimalik ööbida.



Teisest küljest läks suusarada jälle alla, esimene laskumine küllalt järsk, lõppes pidurdustõusuga, edasi mõnus lauge laskumine pea-aegu Äkäslompolole välja. Muljet avaldas noor emme, kes suusatas vastumäge, vedades aistega enda järel suurt lapsekelku. Eks kinniste lapsekelkude vedajaid oli igal päeval rohkemgi näha, aga enamuses mehed ja mitte kunagi nii järsul tõusul. All järvel kihutas meile vastu sireeniga ja sinise vilkuriga kiirabikelk, kinnine vagunkelk sabas, ilmselt oli midagi juhtunud meie poolt just äsja läbitud nõlvadel. Suusatasime üle järvenuka ja olimegi taas Äkäshotelli suusastiilis tantsupeol. Algul jõime termosest kuuma mahlajooki, siis tegime ka poolteist valsituuri, minu jaoks oli see tihe põrkumine selgade ja küünarnukkidega, kuna tantsupõrand oli puupüsti täis. Peale minu tundusid kõik ülejäänud tantsijad olevat väga elegantsed ja stiilsed tantsulõvid. Algul olin arvanud, et suusatamisele lisaks ei jaksa ühtki üleliigset liigutust teha, aga kuna tantsupõrand oli horisontaalne ning polnud libe, siis püsisin üpris kindlalt püsti. Edasi liikusime Tunturijärve poole, peale puhkepausi on liikumasaamine alati raske.

Otsustasime minna ülarajale, aga algul läksime kilomeetri jagu pisut vales suunas ja tagasi. Siis järgnes väga pikk ja vaevaline tõus ülemise murdmaarajani, sealt edasi läks juba lihtsalt valdavalt alla Tunturijärvele. Puhvis sulgedega kuukkelid juba ootasid. Esimese vorstiga ei suutnud ma veel kätt väljagi sirutada, kui selja tagant lendas keegi ja viis vorsti kaasa. Edasi ladusin vorstitükke ainult põlvedele ja need krapsati pea-aegu hetkeliselt ära. Reet otsustas, et kuna on väsinud, hakkab tasapisi edasi liikuma. Mina jäin veel vorsti jagama, mõnd vorstikildu hoidsin kinni, siis oli lindudel askeldamist ja kangutamist. Kui vorst oli otsas, panin Kuldevi võileiva pingile, et linnud ise jagaksid. Esimene lind krapsas kogu noosi nokka, pani lendu ja kukkus koos võileivaga kahe meetri kaugusel sügava jalajälje sisse, sinna nad minust seda harutama jäidki. Ilmselt peavad edaspidi Tunturijärvel söögipausipidajad oma võileibadel kätt peal hoidma.


Jõudsin Reedale koduteel järele, koju jõudnuna olime üpris väsinud, päev oli olnud ...40 km pikkune ja sisaldas vähemalt 200 m ulatuses pidevat tõusu, lisaks veel üles-alla metsaalune. Selgus, et Albert oli mäel tund enne radade sulgemist oma randme katki kukkunud ning sõidutati arsti juurde lahast saama, samuti oli ka Karl ribidele kahtlaselt kõva matsu saanud. Saun, söök, jook, telesild Kanadaga. Kokkuvõttes tundus, et summaarne saunatamise pikkus hakkas lähenema poolele kogu suusatamise ajast. Enne magamaminekut olin nii väsinud, et ei viitsinud virmalisi vaatama minna. Alles varahommikul, kui esimene helendus paistis üle horisondi ning esimesed ärkajad ringi liikusid, võtsin fliisi õlgadele ja läksin taevast vaatama. Virmalisi polnud, loojuv täiskuu lausa pimestas, taevas olid tuttavad tähed, aga pisut ebaharilikus asendis, Põhjanael oli väga kõrgel. Sellistel hetkedel olen mõeldes minevikus toimunud pöördelistele maailmamõistmistele juurelnud, kas oleksin ise suuteline jõudma järeldusele, et maakera on ümmargune. Tundub, et erinevaist maailma paigust tähistaevast vaadates võiks selline mõte hakata idanema küll.

31. Märts, laupäev. Kojusõit.
Kokkuvõtteks: Yllästunturi on kena koht, väga palju omavahel seotud murdmaasuusaradasid. Eraldi rajad koerasuusatajatele, jalakäijatele, jalgratturitele, mootorkelkudele. Kõigil radade ristumistel suunaviidad olulisematele kohtadele, suurematel ristumistel ka kaardid. Suusaradade kaarte müüakse kohapeal 10E tükk, tulu pidi minema radade hoolduseks. Endal ei pea tingimata kaarti taskus olema, kui tead, kuhu tahad minna, piisab viitade järgi orienteerumisest. Rajad on igal hommikul hooldatud. Kliima tundub olevat stabiilne, kõigil päevadel kõikus temperatuur -3...-8 kraadi vahel. Ylläse mäe ümbruses on metsade vahele peitunud väga palju talvemökkiasumeid, aga kõik sulandub kuidagi loomulikult ja ei häiri ürgloodusepilti. Kohalik poepidaja rääkis, et hotellide kõrgusel on suviti sääski vähe, vahel tuul toob neid altpoolt, aga metsade vahel pidi olema täiesti piisavalt.


Fotod: Reet Teppo

Loe edasi:     

Peeter Teppo

Muljeid Leedust Pociunaist purilennu MM-lt 30.07.-13.08. 2016.


Lisaks avalikus meedias avaldatud infole lisan oma muljeid sisaldava tagasihoidliku olukirjeldusliku essee, mis pole kroonika, ehkki olen püüelnud mingi ähmase ajalise korrastatuse poole. Kõik jutus esinevad nimed kuuluvad mingil moel purilendamisega seotud inimestele. Teet oli antud võistlustel ainus Eesti võistleja, Voldemars ainus Läti võistleja. Heinar ja Jaak olid MM-l puksiirlendurid Ridali lennuklubi Wilgal. Mati on legend, kelle puhul võib oletada isiklikku tutvust purilennujumalaga. Mina püüdsin oma tegevusega nii Eesti kui Läti esindustele toeks olla.

30. Juuli, laupäev. Varahommikul asusime Ridalist teele, Einar koos Andrisega ees kihutamas, meie Heinariga kannul püsimas. Pociunaisse kohalejõudnuna leevendas kohanemisemeeleolu kohvik "Debesotas" (pilved) kotlettidega. Kõik ringisebijad tundusid kuidagi väärikad ja soliidsed oma tähtsaid asju ajades, oli tunda vaoshoitud kindlameelse eneseteadvuse hõngu. Teet, Triin, Kaarel ja koerlased olid oma majas juba kenasti sisse elanud. Ega mul muud üle jäänud, laotasin meie haagiselamus magamiskoti laiali, pistsin lühikesed püksid jalga ja asusin sihitult ringi tolgendama eesmärgiga seltskonda sulanduda ja piirkonnaga tutvuda. Angaarist leidsin mitu vanemat riidekattega purilennukit, mis vaimustasid oma konstruktsioonilihtsusega.

Prienai linnas toimus MM-i pidulik avamine tähtsate persoonide pikkade kõnede, rahvatantsude ja kena koorilauluga. Kõikjal hiilis ringi naeratavaid fotograafitädisid, mulle tundus, et üldse kõige rohkem pildistati sini- must-valgete lippudega ehitud Triinu koeri. Ilm oli palav, aga kiskus tasapisi vihmale, seisime kogu kambaga suure Eesti lipu all vihmavarjus, väljaarvatud Triin ja koerad. Lõpuks läks sadu nii tugevaks, et MM kuulutati avatuks ning kõik lidusid laiali lähimate räästate alla varjule. Seejärel tutvusime kohaliku Maxima poega, Heinar ostis muu hulgas kohupiima, Einar ja Andris aga viina, minul oli raha Pociunaisse jäänud ja seetõttu jäin kõigest ilma.


Tagasi lennuväljal tutvustas Einar mulle Läti võistkonda Voldemarsi isikus, Läksime vaatasime tema LS-4 purilennuki üle ja mind tutvustati selle kallal tehtavate vajalike protseduuridega. õhtul leevendasin jälle MM-st tingitud stressi Debesotasest ostetud kotletasega ja tomatimahlaga.

31.Juuli, pühapäev. Hommikul ütles Heinar, et ma polnudki öösel eriti norsanud. Briifingul istume teises reas kõrvuti Voldemarsiga, Argentiinlaste taga, neil on suur meeskond, terve rida täis. Esimesel võistluspäeval kaotasin vahetult enne starti mingil moel Voldemarsi käsiraadiojaama antenni ära, kui talle jooksuga kohvikust ühe lisapudelitäie vett tõin, seetõttu jäi kommunikatsioon puudulikuks. Peale purilennukite õhkutõstmist leidsin mõne aja pärast siiski antenni lennuväljalt üles (vrdl. nõel- heinakuhjas), aga kommunikatsioon siiski ei toiminud, kuna Läti ja Ungari võistkondadele oli eraldatud ühine raadiosagedus, aga see oli nii tihedalt ungarikeelset juttu täis, et raske oli poolt sõna vahele pista. õhkutõusmisjärgset purilennusituatsiooni vaadates tekkis tahtmine karjuda: ...tvajumatttvajumatttvajumatt...,kui purilennukid läksid samasse tõusu vastassuunalise spiraaliga. Sama tunne tekkis õhtul tagasijõudvate purilennukite maandumist vaadates, praktiliselt kolmest küljest korraga.


Pärast võistlust palus Voldemars Office’s trükkida mulle kaelaskantav Eesti võistkonna osavõtjakaart, see soov täideti kiiresti ja korralikult ning mulle trükiti Läti lipuga kaart. Voldemars tahtis minna seda Eesti lipu vastu ümber vahetama, aga ütlesin talle: "I’m proud to be latvian!" ja nii jäingi lätlaseks. Läksin meie putka juurde ja lasin ennast pidulikul puhul pildistada koos Zafi-koera ja kaelaskantava Läti lipuga.


Õhtusöögiks võtsin kotletase, pärast korraldasime Heinariga putkas teeõhtu. Tundub, et õlut kaanitakse siin persooni kohta tunduvalt rohkem, kui Ridali lennuväljal, kuna nimetet karastusjook on siin kohvikust vabalt saadaval kl 8.00-st kuni kl 23.30-ni. Ridali lennuväljal pärsib õllejoomist ilmselt tublisti tülikas viieminutine autosõit Parksepa poodi, mis lisaks pannakse veel tunduvalt varem kinni.

1. August, esmaspäev. Vihm

2.August, teisipäev. Hommikul oli Voldemarsi käsiraadiojaam kadunud, leidsime selle enne õhkutõstmist auto esiistme alt.

Üks haakijapoiss kõrvaloleva lennuki ees jäi hetkeks kõrvale vaatama, kui purilennukit juba tõmmati, põikles küll, aga sai tiivaotsaga ikka mingi obaduse.

Purilennukeid veavad õhku kokku 15 puksiirlennukit, neist 12 Wilgat, üks Poolas ehitatud Gawron ja kaks kaheistmelist kerget lennukit, vähemalt üks neist plekist tehtud, ehkki kaugemalt vaadates tundub hea viimistluse tõttu komposiitkonstruktsioonina. Need väikesed puksiirlennukid laskusid pärast purilennuki eraldumist üpris järsult väga suure kiirusega ja sellise vilega, missugust ainult sõjafilmides pikeerivailt lennukeilt olen kuulnud. Väga muljetavaldav on näha, kuidas üle 25- e purilennuki on ühes tõusus ning samas ka kuidas võistlejahinged end finaalitsoonis 100 m kõrguselt üles püüavad kruvida.


Teisel võistluspäeval maandus Voldemars Pociunaist mööda teid mõõtes enam, kui 80km kaugusele lõunasse rukkipõllule, ütles, et tahtis Druskininkai lennuväljale venitada, aga natuke jäi puudu. Käisime Heinariga tal järel. Kui üheskoos lennukit põlluvaheteele sikutasime, ilmus kusagilt jalgrattal üks alkoholiga tugevalt lõhnastatud baaba ja tahtis hirmsasti aidata, sikutas veorihma täiest jõust kuhu juhtus, pidime teda kõik tasakesi rahustama. Kui olime lennuki teeristile saanud ja käru ette sõitnud, ilmus üks auto, millel oli vaja hädasti läbi pääseda. Manööverdasime siis kõik värgid nii, et auto mööda sai, autojuht ütles, et tuleb kahe- kolmekümne minuti pärast tagasi, tegelikkuses oli ta alla kümne minuti pärast tagasi, aga Voldemars sosistas mulle, et enam ei liiguta lennukit kuhugi ning palus autojuhi viisakalt appi lennukit tiiva otsast toetama ja keret püsti hoidma. Vahepeal ilmus ka ristuvalt teelt auto, selle kaks juhti hindasid kohe olukorra lootusetuks ja peale mõningast vaatlemist pöörasid tagasi. Voldemars ütles, et eelnevad kolm tundi, kui ta oli põllul istunud, polnud ühtki autot teeristist läbi liikunud. Lõpuks saime purilennuki kärusse pakitud, Voldemars tänas võõrast autojuhti abi eest ja kõik lahkusid sündmuspaigalt rahulolevalt. Triin oli päeval meisterdanud tordi, kutsusime ka Voldemarsi tordile, oli kena ja hubane koosviibimine, justkui Voldemarsi outlandingu auks. õhtul enne magamaminekut käisin tähistaeva all basseinis lesimas, nägin üht tähelangust ja üht erakordselt heledat satelliiti.

3. August, kolmapäev. Hommikul lantis peakohtuniku koer Debesotase ees ampsu.

Voldemarsi lennuki pidurklappide karbid on paksult rukkiteri täis, sõrmedega saab neist ainult tühise osa kätte, peab midagi tõhusamat välja mõtlema, Teet arvas, et kui järgmine kord lennuki tükkideks võtame, tuleb tiivad korraks kummuli keerata ja probleem lahendatud.

4. August, neljapäev. Ilm on soe ja ilma vihmata aga lauspilves, briifingul öeldi: "See You tomorrow!"

Laenasin Heinarilt ratta ja läksin Prienaisse toidupoe-ekskursioonile (12km). Ridali lennuväljalt on Parksepa poodi tunduvalt lihtsam käia. Kui tagasi jõudsin, helistas Teet , et toimumas on elektri-LAK-i esmalend. Kihutasime Heinariga kohale. Taeva all kõikus purilennuk kõrvuti Wilgaga, ilmselt filmiti, siis lendas meist mõned korrad üle hariliku vilega ja propellerisuminaga ning maandus. Kui seda käru juurde lükkasime, saingi uhiuut lennumasinat oma käega katsuda. See olevat olnud mitteametlik proovilend, homseks lubati avalikku esitlust. Piloot ütles, et horisontaallennuks on vaja 4kw mootorivõimsust.

Õhtupoole jalutasin langevarjurite pesa juurde, kogu metsaserv sinnani, ligikaudu kilomeeter, oli täis purilennukeid ja – kärusid. Langevarjurite pesa juurde oli ehitatud u. 50m pikkune ja 0,8m sügavune kilepõhjaga tiik ilmselt veepinnal liulaskmiseks, minu nähes hüppasid ainult konnad sinna sisse. Jalutasin majadest pisut edasi võsa vahele, seal oli üks suurem tiik, vaatasin tükk aega, kuidas kalad lendavaid putukaid taga ajasid, lõppkokkuvõttes võitsid kalad peaaegu alati.

Langevarjurite pesa lähedal tega Puchacz vintsistarte ringilennuks. Pärituuleosal tehti üks vasak- ja üks paremspiraal, seejärel ring jätkus, kuni finaalis tuldi metsaserval mõne meetri kõrguselt üle latvade täispidurklappidega maanduma, seega oli iga maandumine ühtlasi ka platsilemaandumiseharjutus.

Teises lennuvälja servas harjutasid täitsa noored, u. 13-aastased poisid pisikese LAK-iga vintsi järel 5-meetri kõrgusi hüppeid hilisvidevikuni.

Triinu soovitusel olin ostnud poest kohalikku maiustust, valge kirjutäpilise sültja mahedalt magusa käki, mis Heinari sõnul ei sarnanenud millegi senituntuga, aga maitses hea.

Õhtul võttis Heinar mind kaasa ja käisime algul siinpool Nemunast puhkemaju uurimas, siis sõitsime Prienai kaudu ülejõe-Birštonasesse, imeilus väike puhkuselinnake, sinna tasub aega võtta, meie jäime pisut hiljaks, mineraalveekaevud suleti kl 20.00.

Esimeses pimeduses nägin jälle ilmselt juba varem nähtud väga heledat satelliiti, seekord ütles keegi seljatagant pimedusest: ISS. Seda kinnitas tagantjärele internetivaatluse teel ka Heinar.

Veel hilisemal ajal tahtsin basseini minna, kohvikust mööda jalutades kutsusid kaks soomlast Teemu ja Katja mind enda seltsi. Arendasime seltskondlikku vestlust, Katja tuju tõusis õlle toel järsult ja kõrgendatud meeleolus kutsus ta kõiki möödujaid lauda. Minu vastas istus brasiillane Claudio ja rääkis, et Leedu on külm koht, sama külm, kui Brasiilia kesktalvel. Millalgi tegi igaõhtuse patrulltiiru valgustatud plafooniga politseiauto, soomlaste naine Katja oli kindel, et takso tuli. ühel hetkel pandi kohviku uks lukku ja töötajad läksid koju, ainult võistluste juhataja Vytautas Sabeckis asjatas veel midagi seespool. Kohe ilmus pimedusest üks tühja topsiga sakslane, kel oli väga õlut vaja. Seespool vehkis Sabeckis eitavalt kätega, aga lõpuks tuli uksele ja küsis, et mis vaja. Kuulnud õllesoovist mõtles ta hetke ja ütles siis: "OK, come in!" Seepeale tormasid kõik õieli tühjade topside ja pokaalidega uksest sisse ja mulle tundus, et Sabeckis valas kõigil tasuta täis, sest maksta oli nii kiiresti võimatu.

Lõpuks siiski jõudsin ka basseini.

5. August, Reede. Metsikult palav ilm ja sinine termika. Peale õhkutõstmist on purilennukid mõnes harvas tõusus tihedalt koos nagu kihulased. Voldemars läks platsile Sasnava lennuväljale, käisime Heinariga tal järel (52km). Teet tegi uhke tulemuse. õhtul selgus, et platsile läks u. 20 purilennukit, neist üks ungarlane jäi Poolas majakatusele.

Avastasin, et Voldemarsi lennuki pidurklappide karbid olid rukkiteradest pea-aegu puhtad, küsisin, kas ta klappe kasutas, kui vastas jaatavalt, siis soovitasin veel korra tugevalt pidurdada, sest see tõmbab ilmselt karbid täiesti tühjaks.

Õhtul sõime meeldivas vestlusringis Voldemarsi outlandingu tähistamiseks Lauri toodud torti. Hiljem kogunesid sama laua ümber puksiirlendurid, see osutus olevat väga lõbus seltskond, anekdoodid ja tõsielulised pajatused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Meelde jäi üks lugu suure rahva suurest hingest ja avarast maailmanägemusest: üks N riigi purilendur olevat rääkinud oma Prantsusmaareisist: " Prosnusj v otelje kak obõtšno, võidu na balkon šestnadsatogo etaža i ssu... A podomnoi Pariž!"(ärkan hotellis nagu harilikult, lähen kuueteistkümnenda korruse rõdule ja kusen... Aga minu all laiub Pariis!).

Hilisõhtul käisin tähevalgel basseinis ja nägin jälle juba tuttavat ISS-i.

6. August, Laupäev. Heinar asus varahommikul koduteele.

Hommik lauspilves mõõduka edelatuulega, võistluspäev tühistati, selle asemel toimus mini-LAK-i esitlus. Ilus väike elektrimotopurjekas, seest lugesin silti, et aerobaatika on keelatud. Akuruumi kattel olevat instruktsiooni lugedes tekkis arusaam, et seal võib ka tulekahju tekkida. Hiljem tõusis õhku ja sumises lennuvälja kohal tükk aega. Metsaservade turbulentsis värisesid tiivad selgelt nagu paberlennukil.

Õhtupoole sõitsin jalgrattaga Prienaisse ja sealt edasi-tagasi kogu siinpoolse Nemunase jõekääru läbi. (Voldemars soovitas Nemunases mitte ujuda, kuna see tuleb Kaliningradi oblastist ja võib igasugust kahtlast saasta sisaldada.)Tagasitulles sain vihma kaela. Prienai toidupoe riiulilt leidsin toote, mille nimetus oli "Pasaka", loomulikult ei saanud ostmata jätta. Degusteerimise tulemusena julgen väita, et Eestis tuntakse sarnast asja kohukesena.

7. August, pühapäev. Hommik tundus pilvede mõttes paljutõotav, ehkki tugeva tuulega. Millegipärast pudenes hoojooksudel u. 7 purilennukit tagant ära, üks neist kündis parema tiivaotsaga kõvasti maad ja tõmbas end risti, kartsin, et tuleb meie ridadele otsa, teiste põhjusi ei tea. Kahe stardiruuduvahelisel tagasimaandumisalal oleks esimesena allatulnud purilennuk napilt maha niitnud ühe fotograafi, kes hakkas muretult kõrvale vaatamata ala ületama. Mõned purilennukid hoidsid maandumisala ees end kõigest hingest 100m kõrgusel õhus, aga siis hakkasid ka nemad alla tulema. Ka Voldemars maandus ja ütles: "Safety first!" (Ohutus ennekõike). Rohkem klasse õhku ei tõstetudki ja läheneva tumeda pilve ees tühistati lennupäev ning kamandati õhusolijad alla. Siis algas tõeline purilennukite sadu, maanduti üksteise kuklas, õnneks oli lennuväli pikk ja lai.


Leedu keeles on aitäh "Atše", läti keeles "Baldis".

Jaak ja Paul saabusid varajases videvikus.

Õhtul vestlesin kohviku ees soomlastega, üks tore poiss, kelle nime ei mäleta, rääkis, et on Soome armees piloodita lennukite piloot, et neil töötab üks ülejooksnud tubli venelane, kelle ülejooksmise põhjuseks oli, et ei tahtnud oma poega Vene sõjaväkke saata. Leidsime, et meile mõlemile meeldivad "Uuno Turhapuro" ja "Vääpeli Körmy" filmid. Kui jutustasin talle, kuidas meile kooli ajal eesti soost paksu kaelaga parteilane rääkis, et Tallinna vanalinna pommitasid puruks Soome naislendurid ja Soome on N.Liidu ohtlikuim vaenlane, kuna teeskleb sõpra, siis oli soomlasel sõnaotseses mõttes perselikukkumise nägu ja vandus, et Soomes pole kunagi naised sõjategevuses osalenud.

8. August, esmaspäev. Keset päeva, kui võistlejatel oli veel liiga vara platsile minna, korraldas Elmer mulle ühe Blaniku-lennu. Ronisime lõuna pool Nemunast pisut üle 1000 m kõrgusele ja kõõlusime seal paarkümmend minutit enne, kui ilm lõplikult lagunema hakkas, siis hiilisime mööda tupsusid lennuväljale tagasi, see oligi vist aeg, kui kõik platse otsima hakkasid.

Voldemars jõudis tagasi, aga mina kiirustasin Triinule abiks Teetu kusagilt üle Poola piiri Suwalki kandist ära tooma. Sinna oli pooleteisetunnisõit. Teet oli maandunud üpris huvitavalt ebatasasele karjamaale, 50 m kaugusel laskumise suunas oli kõrge niitmata hein, sinna ei olnud lennuk mingit jälge veel jätnud, seega sai maha 50 m lõigul ja jäi pidama pisut enne allapoole kalduvat künkanõlva, parem tiivaots taluaianurgast ehk-nii mõne sammu kaugusel. õhtul hiljem, kui olime tagasi jõudnud, näitas Voldemars võistluse tulemusi: klubiklassis oli 49 startijat, neist 46 läksid platsile, kolme tagasijõudja hulgas oli ka Voldemars, oli mööda valvetõuse tagasitulles napilt platsileminekut vältinud. Standardklassis oli vähem startijaid, platsile läks neist 15. Keegi oli marsruudi läbi lennanud ja tagasitulles jäi 4 km lennuväljast puudu, üks soome lennuk jõudis lennuväljast vaid 25 km kaugusele.


9. August, teisipäev. Täna hommikul saabus Raul perega, Marek lahkus pealelõunal.

Vihma lubatakse alates kl 16-st.

Täna hommikul olid varasemad purilennukid sisemised kohad stardiruudus ära blokeerinud nii, et Voldemarsi lennukit ei saanud paigale veeretada. Mõtlesin, et lükkame ühe Belglaste lennuki ajutiselt pisut kõrvale ja mahume mööda, aga Voldemars ütles, et teiste lennukeid ei tohi ilma loata puudutada. Peagi saabusid ka omanikud, vanem naine oli algul küll pisut tõre, aga siis lükkasime ühiselt nende lennuki edasi ja mahtusime kõik koos kenasti ära. Kui lennukid olid paigas ja tõusuks ette valmistatud, tuli vanem Belgia mees ja vestles minuga pikalt ja sõbralikult Leedu ajaloost, juutide õigustest, oma teadustöödest, lääne- euroopa vabadusehingusest ja Putini progressiivsest mõttelaadist. Sain aru, et algul pidas ta mind leedulaseks ja kogu see vestlus oli tema poolt soov eelnenud pisukest intsidenti siluda. Ega ma temaga maailmavaateliselt vaidlema ei hakanud, Putini kohta lisasin vaid, et küllap too teab hästi, mismoodi ida-Ukrainas reisilennuk alla kukkus. üldiselt hakkas meie kõrval Belglaste askeldamist jälgides tunduma, et tegemist on pere- tiimiga, isa, ema ja naine tõid hommikul lennuki stardiruutu ja valmistasid ette, siis veerand tundi enne tõusude algust ilmus võistleja ise ning istus lennukisse.

Taevas läks järjest rohkem kinni ja kõik purilennukid, väljaarvatud motoplaanerid, läksid platsile, Voldemars teatas, et on kusagil 40-km kaugusel Mariampole tee ääres põllul. Läksime Rauliga talle järele ja jõudsime üpris vara tagasi, lennuväljale lähenedes oli huvitav näha, et kilomeetrine metsaveer, mis oli kogu aeg lennukikärusid täis olnud, oli täiesti lage. Monteerisime siis Voldemarsi lennuki taas kokku ja peale seda läksime Debesotasesse sööma, Voldemars tellis mõlemile grillribisid. Kui saime söögiga enam-vähem ühele poole, möödus meist peapukseerija must labrador koos ppnaisega. Küsisime, kas koerale võib konte pakkuda, naine vastas, et üldiselt ei tohiks, aga ta teab, et kui keelab seda koerale, siis koer ei salli teda elu lõpuni, niisiis lasime koera kaudu ribkondid taaskasutusse. Peale koera lahkumist istus meie lauda üks üpris õllene ja suitsetav kohalik mees koos oma katkematult suitsetava sõbrannaga. Mees rääkis, et ta on võitluskunstide-, lohesurfamise- ja paraplaanilendamisemeister ning suudab tasakaalu säilitada ka pärast kümnendat õlut, mida kohe ka demonstreeris, pingi pealt igal juhul maha ei kukkunud. Lisaks väitis ta, et NASA palub teda põlvili, et ta neile paraplaanilendamist õpetaks ning Trump ja Obama mõlemad tahavad tema käe all paraplaanilendamist harjutada. Kui hakkasime lahkuma ja ta mul kätt surus, ütles äkki: "Oo, tugev käsi!" ning ei tahtnud seda lahti lasta ja keeras igatpidi. Haistsin, et mehe mõtted liiguvad jõukatsumise suunas, lasin käe lõdvalt vastu lauda ja ütlesin: "Sinu võit!", kõik olid rahul ja võisime laiali minna.

Õhtul jõudis ka Alari kohale. Voldemars oli kaks torti ostnud ning enne magamaminekut oli kena vestlusring tortide ning viinamarjadega... ehk nagu Voldemars ütles: ilm võitis kõiki maailma parimaid purilendureid. Kesköö paiku oli kohviku juurest huvitav vaadata, kuidas gabariidituledest valgustatud purilennukikärud kusagilt järjest tulid ja tulid ja tulid...

10. August, kolmapäev. Vihmapäev. Millegipärast on hommikustel briifingutel Valgevene kahemehelise meeskonna kapten ja ainus võistleja hakanud mind tervitama ja kätt suruma. Voldemars on väga rahulik ja vaoshoitud hea käitumisega mees, kunagi ei sega teiste jutule vahele, austab teiste arvamust ning ei arvusta kedagi. Töötab Air Balticus Dash Q400 kaptenina.Tundub, et eile enne õhkutõstmist, kui Voldemars oli lennukis juba rihmad kinnitanud, lülitasin tal kogemata ühe navigaatori välja. Toitejuhe ei läinud millegipärast hästi õigesse auku ning seda sisse toppides tundsin äkki, kuidas ühe sõrme all käis nõksatus, ilmselt olin just lülitikohast kinni võtnud. Voldemars ütles: "It’s OK..." ning hakkas taas koordinaate sisestama. Juba tõmmati meie eest reast purilennukeid õhku, aga tema ikka toksis ekraani, nägin selgesti, kuidas tal käed värisesid, aga jätkas keskendunult. Lõpuks sai kõik tehtud, ta ütles rahulikult: "It’s OK..." ning siis lasime kupli alla.


Õhtul peaks angaaris toimuma Suur Rahvaste õhtu.

11. August, neljapäev Eile õhtul kl. 19.00 algas angaaris Rahvuste õhtu. Hakkasime selle jaoks juba tunnikene varem tegutsema. Triin oli kõik kenasti ette valmistanud. Mina puhastasin valdavalt vürtsikilusid, pelgasin, et lähen peole vürtsikilulõhnastatuna. Alari vorpis teha kilu-muna-võileibu, Triin mikserdas valmis ämbritäie eeslujulikku kama. Peol olid kõigi esinduste lauad külluslikud, näiteks Venemaal oli laual viin, kalamari, pelmeenid, jõhvikamahl ja palju muud. Alari arvas, et see, mida venelased viina pähe pakkusid, oli kangem ja ebaseaduslik kraam. Prantslastel oli laual väga hea juustuvalik, soomlastel lagritsanaps, Koskenkorva, Fazeri šokolaad, Marianne kommid jne. Voldemarsi Läti laual oli kolm erinevat Riia Palsamit, üks kirgas pudel, üks salapärase helepunase sisuga kodutoodangupudel ja Lehmakesekommid. Belglased pakkusid ohtralt erinevaid käsitöövahvleid pritsvahukoorega. Kõikide esinduste lauad tundusid väga ilusad ja isuäratavad. Kõikidel laudadel, väljaarvatud Eesti, olid kõhukad, värvilised või haljad napsianumad ning kohati ka suur hulk plast-topse juba väljavalatud kärakaga kiireks purjutamiseks. üldiselt kippus jääma mulje, et varjatult üritatakse vastastikku kõiki meeskondi demoraliseerida ja jalust niita.


Peosaali meeleolu järjest tõusis. Kui Jaaguga vestlesime, siis kõrval jootis üks sihvakas, kohvikus töötav tüdruk kaht poissi üheaegselt täis, mis eesmärgiga, jäigi teadmata (täna hommikul polnud tüdrukut tööl näha). Kõik olid väga sõbralikud. Kui Voldemarsiga vestlesin, tuli üks priske korraldajamees meie juurde ja teatas, et Mati Sillajõe on tema vend ja tema austab mind väga. Sõbrustasime siis vene keele vahendusel usinalt, kõrvalt plinkisid järjekindlalt fotokate välgud. Mees tahtis väga saada Mati telefoninumbrit. Otsisin siis numbri leidmiseks välja oma kulunud märkmiku ja väitsin, et see on minu kompuuter. Teised aktsepteerisid seda ning leidsid, et väga töökindel mudel. Matile palju tervisi. Hiljem soomlastega vestlemise ajal teatas keegi, et USA-lased ja prantslased juba lahkusid, Soome kapten ütles seepeale: "Poisid, magama!" . Suurema osa ajast seisid Triin ja Alari Eesti laua taga ning tutvustasid edukalt kama, Triin kui tervislikku toitu, Alari kui tõhusat pohmelliravimit.


Kui pidu vaibus ja lauad olid suures osas koristatud, ilmus soomlaste leti ette üks poiss ja tahtis ühte lonksu seda tumedat asja, isegi ei teadnud, mida nimelt. Soome kapten otsis siis kusagilt kastist lagritsanapsipudeli ja hakkas sel juba korki maha keerama, siis aga kõhkles hetke ja surus kogu pudeli poisile pihku.

Magamaminnes uni väga ei tulnud, mõtlesin öö läbi fantaasiaküllase ootusärevusega, et mismoodi saab välja nägema, kui sadakond pohmellis purilendurit tormavad koos kitsastesse tõusudesse.


Tegelikkuses olid hommikul lendajad kõik viimseni virged ja vormis, aga toetuspersonal väga hilise ärkamisega ja ka üldiselt tagasihoidlik.

Kui peale purilennukite õhkutõstmist hakkasin kohviku poole jalutama, siis üks leedulane, kes vastutas selles küljes turvalisuse eest ning kellega olime mõned päevad tagasi õhtul kohvikus koos laua taga istunud, rääkis, et hommikul oli avastanud, et oli õhtul autopiloodiga oma telki maandunud ning vabandas, et praegu on peas turbulents.

Eile öösel virutati mastist FAI lipp ära, kuulu järgi olevat turvakaamerasse jäänud paks inglane ja kõhn hollandlane. Väidetavalt oli meeskonnakaptenite koosolekul Sabeckis kuri nagu gestapo , ütles, et kui skaudilaagrinalju tahate teha, siis minge skaudilaagrisse, siin on MM, ning samas hoiatas, et kui lipp keskpäevaks välja ei ilmu, siis kogu MM tühistatakse. Start siiski toimus, ilm on minu arusaamistmööda väga hea, öösel sadas kõvasti, päeval tuli jahe õhk peale, taevas rünkpilvi tihedalt täis. Teet just teatas, et kiirus on 200, tõus +4 ja kõrgus 1500.

Pealelõunal käisime Jaagu, Alari, Rauli, Ly ja Pauliga külas Peebul LAK-i purilennukitehases, lihtsalt lennuvälja kõrvalt üle tee minna ja paar- kolmsada meetrit edasi. Peep jutustas, et parimail aegadel oli suurima tsehhi tootmispindala 1500 ruutmeetrit ning tööl 500 töötajat. Praegu olevat suurim tsehhihoone mingi salapärase ärifirma omanduses, kes polevat seal teinud muud, kui põranda ära lõhkunud. Peep ise meisterdab praegu käigusolevais väikestes tsehhides LAK-ile originaalseid fowler-tagatiibu, mis aitavad purilennulik eriti nirudes tõusudes väikesel kiirusel õhus püsida. Kumbki tagatiib sisaldab 4 peenmehaanilist väljalükkamis-kallutussõlme, mis sisaldavad kokku 20 kuullaagrit, kahele tiivale siis kokku 40 tk. Kuna tehases on puhkusteaeg, saime vabalt ringi vaadata ja kõike näppida. Peep teeb igaljuhul väga tublit, peenikest ja muljetavaldavalt korralikku tööd.

Õhtul sattusin taas leedu pukseerijatega ühe laua taha, mul oli tõsiseid raskusi järjekindlalt pakutava õlle eest põiklemisega. Olemine oli lõbus ja sõbralik, ehkki õhtu oli pisut jahedavõitu. Räägiti vastastikku naljakaid, krõbedaid, mahlaseid ja muidu rumalaid anekdoote ja tõsilugusid vene keeles. Meie seltsis istus ka ilmatüdruk Aušra mitme suure õllega, Juosase käsi puhkas ikka ta pihal. Kuna Aušra vene keelt ei mõiganud (ainult inglist), siis ikka keegi tõlkis talle abivalmilt kõik anekdoodid ja lood ära. Mingil hetkel istus korraks lauda ka Elmer ja kui temalt küsiti, et miks ta ainult ühe õllega piirdub, vastas, et ei taha jagada pukseerijate saatust. õhtu lõpuks nihverdasid kaks pukseerijat kusagilt terve õlletünni koos surveautomaadiga, lülitasid selle sisse ja imestasid, et miks ma ikka ei joo, õlu ju voolab vabalt. Lõpuks mindi siiski vastastikku kõigeparemat soovides laiali, enne veel peideti õlletünn ära, sest kui FAI lipp juba ära virutati, siis õlletünn läheb kohe kindlasti. Vestlesin õige pisut veel soomlastega, siis jalutasin lagedale lootuses näha perseiide. Perseus oli, aga –iide mitte. Mõtlesin, et tulen hiljem veel tagasi, aga putkasse jõudnuna tuli nii magus uni, et sinnapaika kõik jäigi.

12. August, reede. Hommikul oli säravalt ilus ilm. Peale hommikusööki üritasime Jaaguga GPS-navigaatoril kaardipõhist marsruuti koostada. Ehkki Jaak tegi kõik liigutused punkt-punktilt käsiraamatus sõrmega järge hoides, oli tulemus ikka jama, ei suutnud kuidagi käsiraamatus märgitud pilti esile manada, siis äkki kaks korda järjest õnnestus ning seejärel ei õnnestunud enam midagi. Tehnikasajand.

Mööda lennuvälja serva Voldemarsi plaaneri poole jalutades tundsin, et mulle täitsa meeldib see tunne, kuidas sussid on kõndides hommikukastesest rohust läbimärjad, kerge jahedus puudutab käsivarsi ning kõikjal ümberringi tõmmatakse kirkas päevatõusuvalguses lennukite tiibadelt katteid maha. Teine ilus moment, kui purilennukid on stardiruutudesse rivistatud ning enne puksiirlennukite saabumist on üks lühike suhtelise vaikuse hetk, mil sadakond valget tiiba toetub kallakus üht otsa pidi murule.


Täna tundub ilm soodus olevat, jahe õhk, päikesepaiste ja rünkpilved. Paikapandud marsruut ulatub 400km ligi.

Peale lõunat urgitsesime Jaaguga puksiirtrossist sõlme välja, üritasin ettevaatlikult aasasid laiemaks koputada ja säästvalt hakkama saada. Meile tuli appi üks leedu pukseerija, võttis mult trossi ära ja andis sõlmele haamriga pihta nii, et kiud ragisesid, muidugi tuli ka sõlm lõpuks lahti. Seejärel üritasime GPS-navigaatorile Wilgas sellist kohta leida, kus see raadiot ei segaks. Siis piiksatas telefon ning Voldemars teatas, et on maandunud Alytuse aerodroomile ja palus järele tulla. Haakisin siis käru autole järele ja panime Jaaguga minema. Alytuse lennuväljal oli angaari ette pargitud ilmselt kohalik uhkus JAK-52. Leidsime Voldemarsi ja ta purilennuki lennuvälja keskkoha lähedalt. Kuni plaanerit lahti harutasime, kogusid taevas pilve alla kõrgust 6 purilennukit, mis varsti edasi loode poole kihutasid. Kui olime oma lennuki kärusse saanud, tulid sinnasamasse veel 3 purilennukit maha, 2 itaallast ja argentiinlane. Lennuvälja ääres paistis mingi suur tootmisettevõte, Voldemars jutustas, et see on tehas, kus nõukogude ajal tehti seda šampust, mis pani pea valutama. Vestlesime veel pisut JAK-i ümber kõndivate meestega ning siis hakkasime uut teed mööda tagasi sõitma ja eksisime linnapeale ära, see-eest nägime endist Snaige- külmkappide tehast. Tagasiteel märkasin üpris Alytuse lähedal autoaknast mööda vilksatamas silti, mis teatas, et kohe ületame jõekese nimega Peršeke. Tegime pisikese peatuse ühes kõrgemas vaatepunktis, kust olid kenasti nähtavad Nemunase käärud ja kauged metsad.

Tagasijõudnult otsustas Voldemars jätta lennuki kärusse, kuna homseks oli halb ilmaprognoos. Istusime siis vahelduvas seltskonnas pikalt kohviku nurgataguse laua ääres ja rääkisime maailma- asjust. Lõpuks hilisvidevikus soovis Voldemars kena õhtut ja läks ära, mina aga hakkasin taevasse vahtima, et perseiide näha. Esimesed kolm olid kindlasti tsefeiidid, edasi jagunes tähelangemine tsefeiidide ja perseiidide vahel enam-vähem pooleks. Kui parasjagu kaalusin, kas teha basseinis üks plärts või mitte (ilm oli üpris jahe), tuli üks tumedatverd, tumedate krussis juustega ja täis õlletopsiga mees mööda ning hüüdis mulle rõõmsalt: "Hello Peter!". Muidugi polnud mul aimugi, kes ta oli ja kust ta mu nime teadis, tema aga teatas rõõmsalt: "We all know You! PAPA-LIMA-UNIFORM-Peter is calling!". Siis hakkas mingi aimdus tekkima.kui mees edasi läks, nägin, et ta jaki seljale oli kirjutatud Hungary. Eks see lugu oli siis nii, et võistluste algul oli raadiosidega nii, nagu oli. Lätile oli kasutamiseks eraldatud Ungariga sama sagedus 130.125, see oli aga nii tihedalt ungarlaste jutuvada täis, et praktiliselt võimatu oli Voldemarsiga ühendust saada, nii ma siis ühel hetkel ütlesingi tavapärasest rõhutatumalt: "PLU, Peter is calling!", ning võib-olla veel muudki sarnast. Hiljem leppisime kokku, et suhtleme Eestile ja Belgiale eraldatud sagedusel, Belglaste raadioside oli konkreetne ja asjalik ning enamjaolt valitses seal vaikus.

Keskööpaiku katsusin basseinis vett, see polnud just soe, kuid külm ka mitte, välisõhk oli tunduvalt jahedam, seetõttu hüppasin sisse ja suplesin pisut tähevalgel, seejärel läksin magama.

Teet oli täna edukas.

13. August, laupäev. Hommikul oli taevas ilus selge, seejärel hakkas järjest enam pilvekiht tekkima. Istusin Debesotase ees, kui L-410 tuli madala viiranguga üle peade, kadus hetkeks metsa taha ja maandus langevarjurite pesa juurde, varsti tõusis jälle lendu ja mõne aja pärast pudenes taevast pikalt langevarjureid. Einar ja Heinar jõudsid kohale. Kui putkade juures juttu rääkisime, kostis mingit valjut masinalärmi. Selgus, et kohale oli jõudnud iseehitatud neljaistmeline helikopter, mille oli titaantorudest ja Wilga mootorist valmis meisterdanud Türgi õhuliinides töötav leedulasest B-737-me piloot. Ootasime Jaaguga väga, et monstrum maast lahti kerkiks, kuid piloot müristas ainult maapinnal. Pealelõunal jätsin Voldemarsiga hüvasti, istusime Pauliga autosse ja suundusime Prienai toidupoe kaudu kodumaa poole.

Kokkuvõtteks:

Pociunai lennuväljal oli tore.

Leedu klubilendajad on tore rahvas, väga usaldavad ja abivalmid.
Leedus on harrastuslennundus väga arenenud, on märgatavalt palju klubilennuvälju heas korras hoonestusega, lennuväljadel on peale tööstuslikult toodetud väikelennukite ka palju huvitavaid iseehitatud masinaid, palju on mitmesuguseid purilennukeid, väga hoolitsetakse noorte võimaluste eest oma lennundushuvi rakendada.

Ühe püksitagumiku käristasin lõplikult lõhki.

Õppisin sõitma automaatkäigukastiga ja pika käruga.

Praktiseerisin ohtralt inglise-vene-leedu- läti-soome segakeelt.

Huskydega mõistsime teineteist sõnatult.

Paljud hakkasid mind mingil põhjusel tervitama.

Heinar oli väga hoolikas ja korralik, sõi tervislikku sööki. Mina toitusin valdavalt Debesotase kotletastest, ja kui mõtlesin, et varsti võiks putka põranda puhtaks pühkida, oli Heinaril juba pühitud.

Nägin ise Sebastian Kawat (väidetavalt parim elusolev purilendur). ühel hetkel selgus, et istusin Debesotase ees Sebastiani isaga kõrvuti laua taga ja kuulasin ta noorepõlveseiklusi. Kui hommikuti duši alt tulin, siis ühe teeäärse telkelamu eest naeratasid kaks soliidset daami säravalt vastu.

Mõnede purilendurite juttu kuulates tundus, et säravat intelligentsust sealt just ei hiilga, küll aga huvi ja pühendumust purilennu vastu.

Stardiruutudest õhkutõusmine oli väga hästi korraldatud, kogu aeg jooksid ilmselt nooremad klubiliikmed puksiirtrosside järele ning haakisid lennukeid külge. Kui mõni purilennuk pudenes hoojooksul trossi küljest lahti või tegi tagasimaandumise ruutudest ettepoole, siis kohe poisid jooksid ja lükkasid lennuki tagasi. Niipalju, kui nägin, oli Leedu ühe ja mõne lehmaga majapidamisi täis.

LS-4 purilennuki tükkideksvõtmine, kärussepakkimine ja kokkulappamine hakkasid juba päris hästi sujuma. Kojujõudnuna küsisin, keegi polnud märganud antud võistluse kohta massimeediast ainsatki vihjet.


Fotod : Triin Jagomägi, Teet Jagomägi, Alari õun, Janina Leo.
http://www.wgc2016.lt/

Loe edasi:     

P. Teppo

Klikatav pilt

Esialgne plaan oli rentida jalgrattad, sõita paigast paika ja ööbida seal, kus öö meid leiab ning valmistada sööki matkapliidil. Internetist Mallorca kohta uurides tuli tõdeda, et statistiliselt on Oktoobri lõpp ja Novembri algus saarel üldse kõige sajusem aeg, umbes kolmandik ajast sajab, samuti pidi seal olema telkimine keelatud, vähemalt avalikul maal, eramaal laagerdades on tingimata vaja maaomaniku luba. Peale selle kirjeldati kaht sorti madusid ning mitmeid ebameeldivaid putukaid, kelledest ohtlikuim on üks liblikatõuk, kes parasiteerub mändidel ning kelle karvadega kokkupuude põhjustab tugevaid allergilisi reaktsioone, õrnade kudede kärbumist ja võib olla eluohtlik. Seetõttu jätsime telgi koju ja tegevuskava lahtiseks, natuke kallutatuna rendiauto poole. Kaasa võtsime ainult selle, mis mahtus väiksepoolsete seljakottidega käsipagasisse.

Loe edasi:     

Peeter Nõmmik

Kõik sündmused on tegelikult toimunud ja tegelaste nimed on jäetud muutmata. Lisatud on riisitera, kes on koondab endas ebaõnnestunud algatusi ja ideid.

Loe edasi:     

Peeter Teppo

Klikatav pilt

Reet oli varem käinud Nepaalis Everesti kandis ja koos Marikaga ka Annapurna ringil ning leidis, et ka Langtangi rahvuspark vääriks tutvumist (langtang peaks nepaali keeles tähendama: jaki järel). Raivo ja mina olime esmaavastusretkel. Meiega samal matkarajal kõndis u. nädalase edumaaga Eesti matkajate grupp Ivar Järvingu juhatusel. Siin välja toodud kõrgused merepinnast on võetud põhiliselt kohapeal asuvatelt siltidelt ja võivad mõnevõrra erineda kaartidel märgitud kõrgustest.

Loe edasi:      (3)