ÜKS KATSE SELETADA TEED

Teid on palju. Neil kõigil on oma iseloom. Nad algavad ja nad lõpevad. Kuid kus on ne algus ja lõpp, sellele küsimusele ei oska me alati vastata. Nagu ka küsimustele, millal valmis esimene tee ning kelle jalg seda teed esimesena puutus?

Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu, kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid.

Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme, seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel.

Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee. See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus" kirjutab. Peaosalisi on teisigi - Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus. Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel -

Kui tõsta need luuleread nõukogude aega, mil valmis film, siis omandavad need sõnad, tundub, veel suurema rõhutuse. Eriti: ma kõnnin hallil lõpmata teel. Eks olnud ju nõukogude aeg hall kesk nurmi täis valmivat vilja (ehk: samal ajal, kui leidus väljaspool me aheldet kodumaa piire ka vabadust, kus vaba vaimu nii jõhkral moel alla ei surutud). Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel (ehk: ma ei tea, millal see kõik kord lõpeb, kas üldse lõpeb). Ju lapsena teesid armastas meel siin on tee mitmuses, ja laseb aimata, et tee ainsuses on surutis, tee mitmuses vabadus, võimalus (vabadus) valida mitme tee vahel.

Minu meelest oligi filmis "Nipernaadi" tegu looga, kus räägiti vabadusest. Seda läbi erinevate tegelaskujude, nii aimatavate kui ka selgelt välja joonistet ja piiritlet kaudu. Vabadus jaguneb teatavasti välimiseks ja sisemiseks. Väliselt ei ole me kunagi päris vabad. Kuid kui tahame, siis suudame seda olla sisemiselt, ka kõige suuremas vaimses surutises. Nipernaadi kõneles mõlemast vabadusest. Oma teel kohtus ta paljude inimestega ning jutustas neile muinasjutulisi lugusid. Ta kõneles müütide keeles, unistuste keeles ja sulatas need argimaailma, argimõisteisse. Ta kõneles teistsugusest tegelikkusest. Näe, siin sa oled ja selline on su maailm, kuid näe, seal on maailm hoopis teistsugune, siinsega sarnane! Kas sina ei soovigi sinna? Sinna, teistsugusesse, palju värvilisemasse ja ilusamasse maailma? Nipernaadi käis ja äratas inimestes unistusi, ne kujutlusi paremast maailmast. Rääkis sellest, et kunagi ei tasu maha matta oma unistusi, lootusi. Ära seda unusta. Ela hästi! Kuid mis on see hästi, sellele jättis ta vastamata. Sellele peab igaüks ise vastuse leidma.

Kui heita pilk tänapäeva ühiskonda, siis tundub, et elame samasuguste küsimuste keskel. Peame oma igapäevast võitlust sisemise ja välimise vabaduse pärast. Mõni on meist uinunud ega teadvusta endale, et iga päev peame andma oma panuse sellesse, et maailmast ei kaoks vabadus. Sest neid inimesi on palju, kes meelsasti meie eest otsuseid teeks, ütleks meile, mis on hea. Mõelgem siinkohal kasvõi riigiaparaadi, süsteemi peale tervikuna. Püha Ambrosius on öelnud: "Tark inimene on ka orjana vaba, sellest järeldub, et narr on isegi valitsejana ori". See lause võiks samahästi kuuluda ka Epiktetosele või Kantile. Epiktetos ütles ka: "Teadmine vabastab, sest kõrvaldab mõistusvastased hirmud ja ihad iseenesest". Kant sõnas süsteemi kohta, et see peaks ikka teenima inimesi, mitte, et inimesed oleks olemas lihtsalt süsteemi heaks ja pärast.

Tee taas jalge all. Lõpmata hallid. Nipernaadi. Ja taas leiab ta eest oma rütmis elavad inimesed. Ja taas valab ta neisse oma mõtteid, raputab neid oma argipäeva hallusest üles, kus talle tundub puuduvat päikesekiir ja vabadus. Kas siis sina ei unistagi sellisest elust, nagu... tundub ta neile ütlevat. Ei, paljud ei unista. Nad elavad oma elu. Nipernaadi veab nad oma jutuga kaasa ja nii mõnegi elu muutub. Nii mõnigi õpib unistama ja vabadust tundma. Nii mõnigi astub nipernaadi teele. Kasvõi ainuüksi uudishimust, et saada teada, mis on see "teistsugune", millest ta kõneleb.

Mis on see, mis meid rändama kutsub? Teistsugusus. Selle kogeda tahtmine. Teistsugune õhk, olustik, maastik, inimene, keel, igatsus, hommik, loojang, väsimus... See nimetu teistsugusus! See nimetu igatsus...

Kuid nii nagu Nipernaadigi, nii leiame meiegi enese seest oma rännakuil äratundmise, et miski on siiski veel tähtsam. Kodu. Ja tee, mis sinna viib. Kus iganes see siis ka ei asuks.