Puud on minu meelest ikka olnud kõige veenvamad jutlustajad. Austan neid, kui nad elavad rahvastena ja perekondadena - metsadena ja saludena. Nad on nagu üksiklased. Mitte nagu erakud, kes mingi nõrkuse ajel on minema hiilinud, vaid nagu suured üksildased inimesed, nagu Beethoven ja Nietzsche. Maailm kohiseb nende latvades, nende juured puhkavad lõpmatuses; kuid nad ei kaota end mõõtmatusse, vaid taotlevad kogu oma olemuse jõuga ainult üht: teostada neile ainuomast, neis elavat seadust, kujundada ainult neile omast vormi, väljendada iseennast. Miski ei ole püham, miski ei ole täiuslikum kui ilus, jõuline puu. Kui puu on maha saetud ja näitab päikesele oma alasti surmahaava, siis võib tema kännu ja hauasamba valeval kettal lugeda kogu ta saatust: aastaringides ja armides on tõetruult kirjas kõik võitlus, kõik häda, kõik haigused, kõik õnn ja edu, kehvad aastad ja külluseaastad, ärakannatatud rünnakud, üleelatud tormid. Ja iga maapoiss teab, et kõige tihkemal ja kõige õilsamal puul on kõige tihedamad rõngad, et kõrgel mägedes ja alatises ohus kasvavad kõige vastupidavamad, kõige tugevamad ja täiuslikumad tüved. Puud on pühimused. Kes oskab nendega kõnelda, neid kuulata, see avastab tõe. Nad ei loe õpetusi ega anna eeskirju, üksikasjust hoolimata jutlustavad nad elu ürgsest seadust.

Puu kõneleb: minus on varjul tuum, säde, mõte, ma olen osa igavesest elust. Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest.

Puu kõneleb: minu jõud peitub usaldamises. Ma ei tea midagi oma esivanemaist, ma ei tea midagi tuhandetest lastest, kes igal aastal minust võrsuvad. Oma seemne saladuse elan ma lõpuni, kõige muu pärast ma ei muretse. Ma usun, et minus on jumal. Ma usun, et mu ülesanne on püha. Sellest usaldusest ma elan.

Kui oleme kurvad ega suuda elu enam hästi taluda, siis võib puu meile kõnelda: "Rahu! Rahu! Vaata mind! Elu pole kerge, elu pole raske. Need on lapsemõtted. Lase rääkida jumalal endas, siis nad vaikivad. Sul on hirm, kuna su tee viib sind eemale emast ja kodumaast. Kuid iga samm ja iga päev viib sind uuesti emale vastu. Kodumaa ei ole siin või seal. Kodumaa on sinus eneses - või ei kuskil."

Kui kuulen õhtul puid tuules kohisemas, rebib rännuigatsus mu südant. Kui kuulata kaua ja vaikselt, avaneb ka rännuigatsuse tuum ja mõte. Ta ei seisne soovis põgeneda kannatuse eest, nagu võiks paista. Ta on igatsus kodumaa järele, mälestuse järele emast, igatsus elu uute võrdkujude järele. Ta viib koju. Iga tee viib koju, iga samm on sünd, iga samm on surm, iga haud on ema.

Nii kohiseb puu õhtul, kui meil on hirm oma lapsemõtete ees. Puudel on pikad mõtted, pikaldased ja rahulikud, nagu neil on meist pikem eluigagi. Kuni me neid ei kuula, on nad meist targemad. Aga kui oleme õppinud kuulatlema puid, teevad just meie mõtete lühidus, kiirus ning lapselik rutt võrratut rõõmu. Kes on õppinud kuulatlema puid, ei igatse enam ise olla puu. Ta ei igatse olla midagi muud kui see, mis ta on See on kodumaa. See on õnn.