ORIONI JA RA MAAL

Reaalsuse piiririik

Kui paljud teist vaatavad öösiti tähti? Õige, Eestis seda teha praktiliselt ei õnnestu. Kas on liiga pilves või liiga külm et end lihtsalt taevasse vaatama unustada. Aga Egiptuse sumedad hingematvad ööd on nagu loodud selleks et jalutada mööda Punase mere kallast, vaadata tähti ja mõelda mõtteid, mida kodus enamasti kunagi pähe ei tule. Rebida end välja nii aja kui ruumi piiravatest köidikutest ning nagu muistsed vaaraod ja nende preestrid kohtuda tähtedelt vastu vaatavate unustatud jumalate abil iseendaga.

"Pimedus andis maad tõusvale koidule, mis kuulutas päikese taassündi ja võitu öö sügavikust tulnud koletise üle. Kaks preestrit, üks pistriku- ja teine iibisemaskiga seisid vaarao kummalegi käele, sümboliseerides jumalaid Horost, võimu kaitsjat ja Thoti, hieoroglüüfide ja püha tarkuse isandat /.../ Siis vormisid nad ta jumalate näoliseks, võides teda pealaest jalatallani üheksa salviga, mis avasid energiakeskused ning andsid talle teistest inimestest erineva reaalsustaju."

C. Jacq "Ramses.Aastatuhandete tempel"

Egiptus on üks maailma kõige mõistatuslikuma ajalooga riike. Kui paljud kultuurid on jätnud siia oma salapäraseid jälgi. Alustades püramiididest ja Sfinksist, mille vanuse üle siiamaani vaieldakse ja ei jõuta otsusele, kas need loodi 4. dünastia vaaraode poolt kusagil 2700 eKr või on nad hoopis eelmise, meist oluliselt vanema, targema ja praeguseks kadunud tsivilisatsiooni kätetöö. Kaunitest legendaarsetest kuningannadest Nofredetest ja Kleopatrast, kellest viimane oli hoopis Ptolemaioste ehk siis kreeka väejuhi järeltulija ning hoopiski mitte egiptlanna nagu arvatakse. Aleksandria raamatukogust, kust nii Aristoteles kui Sokrates olevat käinud oma filosoofilisi teoseid, mis panid aluse Euroopa teaduslikule mõttele, vanadelt Egiptuse kirjarullidelt ümber kirjutamas. Siinai kõrbest, kus ristuvad islami ja kristluse pühapaikadesse viivad palverändurite teed ja kus peituvad nende mõlema maailmareligiooni sünnilood. Lisaks iidsele tarkusele, astronoomiale, matemaatikale ja filosoofiale on see maa andnud meile ka ühe peenematest naudisklemise kunsti. Sest just vaaraode Egiptus viis söögi-, joogi-, riietus-, ja eluhoonete kujundamise kunsti esmakordselt maailma ajaloos tõepoolest kunstina võetavale tasemele.

"Ninna tungis sadade tuhandete rooside lõhna, silme ees sädelesid kuldsed peekrid ja vilkuvad tuled, nahka paitasid lebatsite siidised katted, kõrvus kõlas hõbedaste flöötide muusika ja keelt hellitasid ning ärritasid kõige peenemad road - minu hüvastijätupidu pidi külaliste kõigile viiele meelele kogu eluks jälje jätma. Toit iseenesest ei olnud kuigi ebatavaline ja ma pidin lootma peamiselt kohalikele toiduainetele nagu papakoikala, purpurkarbid, paabulinnud ja kitsetalled. Uudiseks olid röstitud ja kullatud papüürusevarred..."

M. George "Kleopatra mälestused"

Tähistaevas selle kõige üle aga särab kõigil neil sumesoojadel öödel Orion, Egiptuse peajumala Osirise sümbol ning hommikul kui päikeseketas Ra jälle silmapiirile ilmub võib turist asuda rahus enda jaoks avastama selle suurepärase ajaloost viimse kui jalatäieni läbi imbunud maa saladusi.

Rännud ajas

Coral Bay viietärnihotell Punase mere ääres, Sharm El Sheikis ei ole hotell selle sõna tavapärases mõistes. See on riik riigis - müüridega ümbritsetud territooriumilahmakas oma aja piirivalve ja riigikeelega. Riigikeeleks omanik Ernesto Preatoni järgi enesestmõistetavalt itaalia keel ent üllataval kombel saab kõik asjad aetud ka koduses eesti keeles. Nii restoranis kui vastuvõtuleti juures on pidevalt üks eestlasest töötaja. Rääkimata väljasõitudest, mis korraldatakse just selles keeles milles grupp kõnelda otsustab. Ning õhtuste showprogrammide "dubleerimisest" eesti keelde, mille kuulmine mikrofonist suurel laval egiptuse taeva alla huvitavaid assotsiatsioone tekitab. Ajaga on nõnda et kui Egiptuse aeg ise Eesti omast ei erine, siis Coral Bay hotellriigis on oma kohalik aeg, mis Eesti ajast tunni võrra ees. Ajanihe on tekitatud vaid selleks et nautida maksimaalselt meie jaoks haruldasimat kohalikku loodusvara - 365 päeva aastas pilvitus taevas paistvat päikest. Sest pimedaks läheb siin järsku ja varakult, ergav kõrbepäike loovutab koha päevase 40-kraadise kuumuse kõrval nauditavalt jahedale, 25 kraadisele lummavalt tähisele ööle.

Need on ööd, mil võid rannamüüril käies ja all Punase mere ürgset kohinat kuulates kujutada end haaremimüüride vahel jalutavaks printsessiks, kes mõtlikult palmide all kõnnib ja kaugel kõrbes kappavale ratsanikule mõtleb. Võrdlus haaremiga pole mitte asjatu. Sest nii valvatuna kui Egiptuses on end reisil olles raske tunda. Egiptuses aga valvatakse turisti nagu tõelist aukülalist, tema igal sammul. Coral Bays valvab hotelli territooriumi 70 turvameest. Enamasti neid ei märka, ent kui teed katset näiteks öösel ujumiseks mõeldud pontoonsillale minna, ilmub eikusagilt ootamatult tume vari, kes viisakas vormis teatab, et su enda huvides pole sul kasulik öösi ujuma minna.

Tõepoolest, Viru tänaval või Pärnu maanteel öösi jalutades vaevalt keegi end lihtsalt tähti imetlema unustab. Selle aja peale kui pilgu uuesti alla saad võid olla ilma juba kas käekotist või mobiiltelefonist. Punase mere äärsetes Egiptuse väikelinnades tänavatel vargaid pole, sest islami karmid tavad, kus varguselt tabatu käelabast ilma võib jääda, on sügavalt juurdunud inimeste teadvusse. Pealegi on turism egiptlaste põhiline elatusallikas, ning turisti käest raha väljameelitamiseks kasutatakse hoopis meeldivamaid ja loovamaid vahendeid. Näiteks kauplemine, kus kaupmees su oma poodi kutsub, sulle pool oma elulugu jutustab ja sind oma parimaks sõbraks tunnistab. Sulle müüakse aega - nii selle läbi et kõik müügiks pakutav on koopia millestki legendaarsest ja ajaloolisest, kui ka selle läbi et kauplemisprotsess kestab nagu sajandeid tagasi personaalselt sulle pühendatuna pool tundi või kauemgi. Poeskäik pole siin mitte klassikaline kapitalistlik tööjõu ekvivalendi (raha) ja selle produkti (kauba) kiretu omanikuvahetus. See on lugu, kultuur, protsess - mille puhul tulemus alati polegi määrav. See tähendab et parimad mälestused võid saada poodidest kust sa tegelikult mitte midagi ei ostnud.

Rännud ruumis

Erinevad ümberpaiknemised kultuuris ja kontekstis teevad Egiptuse reisist tõelise semiootilise maiuspala. Isegi neile, kes pole lugenud Ecco "Teekonda Hüperreaalsusse" või Lotmani "Semiosfäärist".

Hotelli kaitstud paradiisiaiast võid lasta end kanda nii Kairo suurlinnamelusse kui ka müüripragudest igavikku nõrguvate püramiidikolosside väljale Gizas. Hufu, Hafra ja Menkaura püramiidid on Orioni (tähtkuju, mis on Egiptuse peajumal Osirise üks sümboleid) vöö maapealne koopia. Või maailma kauemini säilinud tähekaart. Või maailma kõige vanim mõistatus. Pärast surma pidi vaarao läbi balsameerimise ja muude rituaalide taas Osiriseks saama, siis suutis ta taevasse tõusta et seal Orioni tähtkuju täheks muutuda. Kairo Rahvusmuuseumis, käies mööda lõputuid koridore, mis on täidetud erinevate muumiate, sarkofaagide, balsameeritud loomade, kivisse raiutud vaaraode ja sadade oma lugu kõnelevate esemega, tekib tunne nagu oleksid keset turuplatsi, kus sajad inimesed püüavad vastastikku üksteist üle karjudes sulle oma sõnumit teatada. Istud vaiksesse nurka mingi üsna rahuliku samba taga trepiastmel ja piilud arglikult kogu seda ajalugu laulvat esemetekoori.

Vastukaaluks muinaskultuuri toredusele lased end kanda kõrbe, kus keset punaseid, võimsaid, aegade algust meenutavaid elutuid ürgseid mägesid asub maailma vanim tegutsev kristlik klooster. Püha Katariina nime kandev paik mägede vahel meenutab eemalt pigem kantsi kui pühakoda. Olles aastatuhandeid asunud vaenulikul, islami valitsejate territooriumil, on need müürid suutnud hoida nii põlevat põõsast, millest Mooses kunagi oma jumaliku ilmutuse sai kui ka kaevu, mille ääres Mooses kord oma tulevast naist kohtas. Põõsa ehtsuses võib loomulikult kahelda, nagu ka kaevu asukohas, ent mis on siis olulisem - kas tunda liiva ja ajatolmu keskel ühe maailmareligiooni algushetke või hakata tähti närima esemete - põõsa ja kaevu - kallal.

Return to the Innocence

Tsivilisatsiooni ja religiooni algushetkede tajumiselt liigub mõte loodu ja looja - inimese ja kõiksuse kõikvõimsuse suhte suunas. Just sinna jõuab oma tunnetusmatkadega Egiptuse suurimasse ning Grand Kanjonist järgmiseks peetavasse Nuweiba värvilisse kanjonisse sattunu. Hingematvad liivakivikaljud, millele suur kunstnik loodus ise on maalinud kõige fantastilisemaid mustreid. Ühes kohas vaatavad sind kivist järsku Spielbergi filmist tuttavad ET suured tulnukasilmad, teises on kellegi käsi punakatest liivakivikihtidest selgelt välja joonistanud jänese - kõrvad, jalad, pea - tundub peaaegu võimatu et see pole inimkäte looming. Aga pole - nii ahvipead, silmad kui jänes ja lamav krokodill on tõepoolest Emakese Looduse kunstiande jahmatamapanev väljendus kesk lummavaid kõrbemägesid.

Mingil hetkel tajud selgelt et kõike seda - looduse kõikvõimsust, tsivilisatsiooni alghetki ja religiooni sünniimesid - on ühe reisi ja tajumiskorra jaoks liiga palju. Kõik need asjad piiravad sind sõnastamist ootava muljetepilvena, mis nagu parv mesilasi otsib sumisedes taru sissepääsuava, kaasatoodu korrastatult kärgedesse panna.

Siis võtad päeva ja lähed tagasi hotelli. Lähed randa nagu üks korralik turist muiste. Siin Coral Bay hotelli rannast vaid mõne meetri kaugusel algavad maailma kaunimad korallriffid. Võimalik et mõte prillide ja hingamistoruga veepinnal hõljumisest ehk siis snorgeldamisest tundub sulle alguses võõrastav. Kas just lapsik, kuid vähemalt kuidagi... no ütleme et mitte just väga tõsine ajaviide. Ent esimest korda, kui prillitatud ja hingamistoruga varustatud näo vee alla saad, näib nagu kõlaks kõrvus "The Voice of Enigma" algusakordid "...in the next hour we will take you to the another world... take a deep breath...start move slowly, very slowly...".

Päiksevalgus mängleb läbipaistvas vees murdudes su kätel, mis vaid laisku liigutusi tehes su keha veepinnal hõljumas hoiavad. Veealune maailm oma nauditavas värvikirevuses on nii lummav ja nii rahulik ühtaegu. Selles pole mägede allasuruvalt ülendavat võimsust. Sa hõljud nagu olematu, imeliselt värvikireva maailma kohal. Uppuda on võimatu, kuna soolane vesi praktiliselt ei nõua ujumisoskusi. Seisund, milles viibid on kummaline - ühelt poolt loovad soojuse, kaitstuse, hõljumise ja ürgvete läheduse tunne sinus emaüska tagasipöördumise assotsiatsiooni - ainult see on tõepoolest ürgseim - algookeani emaüsa, millest kogu elav oma paljususes alguse on saanud. Teiselt poolt toob loksumine sinusse senikogematu rahu. See on tõesti nagu iseenese põhja vaatamine. Mesilassülem mõtte- ja tajuelamusi leiab ootamatult taru sissepääsu ning kogutu võtab ajukäärude kärjekannudes korrastatud kuju.

Jõuda iseendani - kas mitte selles polegi kõigi maailmas ette võetavate reiside tegelik mõte?