KAUGEM KALLAS

    Igatsen minna sinna - jõe kaugemale kaldale,
    kus need paadid on seotud bambusteivaste külge;
    kuhu mehed sõuavad hommikul ja lähevad, adrad õlgadel, harima oma kaugeid põlde;
    kuhu lehmakarjused ujutavad oma ammuvaid veiseid, et jõuda jõeäärsele karjamaale;
    kust nad kõik õhtul tulevad tagasi koju, jättes shaakalid uluma umbrohtu kasvanud saarele.
    Ema, kui sa ei pane pahaks, siis tahaksin saada parvejuhiks, kui kasvan suureks.

    Räägitakse, et tolle kõrge kalda taga on peidus imelikud tiigid,
    kuhu tulevad metspartide parved, kui vihmad on möödas, ja kus kasvab tihe pilliroog paikade ümber, kuhu veelinnud munevad oma munad;
    kus tantsiskleva sabaga kurvitsad vajutavad oma tillukesed jäljed puhtasse pehmesse mudasse;
    kus kõrge rohi oma valgete õietuttidega kutsub õhtuti kuukiiri hõljuma oma laintele.
    Ema, kui sa ei pane seda pahaks, siis ma tahaksin saada parvejuhiks, kui kasvan suureks.

    Sõidan siis sinna ja tagasi, ühelt kaldalt teisele ning kõik külapoisid ja -tüdrukud imetlevad mind, kui tulevad suplema.
    Kui päike ronib kesktaevasse ja hommik venib lõunaks, tulen joostes su juurde ja ütlen: "Ema, olen näljane!"
    Kui päevatöö on tehtud ja varjud kössitavad puude all, siis, videvikus, tulen tagasi.
    Kunagi ei lähe ma sinu juurest ära linna tööle nagu isa.
    Ema, kui sa ei pane seda pahaks, siis tahaksin saada parvejuhiks, kui kasvan suureks.

VIIMANE TEHING

    "Tule ja palka mind," hüüdsin, minnes hommikul mööda kividega sillutatud teed.
    Kuningas tuli sõjavankris, peos mõõk.
    Ta võttis kinni mu käest ja ütles: "Palkan su oma võimu eest."
    Aga ta võim polnud midagi väärt, ja ta sõitis sõjavankris ära.

    Majad seisid keskpäeva kuumuses, uksed kõik kinni.
    Kõndisin piki looklevat külatänavat.
    Üks vana mees tuli välja oma kullakotiga.
    Ta kaalutles ja ütles: "Palkan su oma raha eest."
    Üksteise järel kaalus ta oma münte, aga mina pöördusin ära.

    Oli õhtu. Aiahekk õilmitses üleni.
    Kena neiu tuli välja ja ütles: "Palkan su oma naeratuse eest."
    Aga ta naeratus luitus ja sulas pisaraiks, ja ta läks üksinda pimedusse tagasi.

    Päike sätendas liival ja lained murdlesid üleannetult merel.
    Üks laps istus seal, mängides teokarpidega.
    Ta tõstis pea ja paistis mind tundvat ning ütles: "Palkan su eimillegi eest."
    tänu tehingule, mille sõlmisin lapsega mängus, olen sellest peale vaba.

Linke:

    R.Tagorele pühendatud leht
    Luuletusi (S.Noa)
    Luuletused CD-l (Heliraamat)