Yesi kontsert Tallinnas, Saku Suurhallis 2.novembril 2001

Kõigepealt - miks Karavanserais pompoosse rockmuusika kontserdi ülevaade? Neil ei tohiks palju ühist olla. Või ikka on? Teadupärast on Yesi muusika aegajalt flirtinud idamaiste kõladega, mingi "kõrgema" vaimsuse ja new-agelike kosmogooniliste süsteemidega. Ka enamik nende plaadiümbriseid (Roger Dean) viitab mingile idamaa-sarnasele muinasjutumaale. Paraku esineb see kõik üsna meelevaldsel moel ning ei vii meid kuigipalju edasi autentse ida kultuuri või filosoofia mõistmises. Aga seda vist ühelt rock-bändilt ei oodatagi. Nende muusika on nende endi maailm, nii nagu moodustavad suveräänseid maailmu Tolkieni-lood või "Porgandite öö". Selge on aga see, et Yesi laulja Jon Anderson on kunagi idamaaga vastu pead saanud, samuti nagu mitmed lääne muusikud enne ja pärast teda. Kõige paremini avaldub see 1973.a. plaadil "Tales From Topographic Oceans", mis Andersoni kinnitust mööda on üles ehitatud hindude maailmapildist lähtuvalt. Selle plaadi tekstides kohtame hämaraid ja arusaamatuid vihjeid iidsetele kultuuridele, Tallinna kontserdilgi esitatud 20 minutises loos "Ritual. Nous Sommes du Soleil" on Steve Howe kitarr kohati sitari tämbriga ning loo keskel esinev trummimadin meenutas Jaapani hiidtrummietendust. Sitari kõla kohtab veel mitmelgi Yesi plaadil, üks lugu nende loomingus kannab nime Angkor Wat, jne jne. Takkapihta kinnitas Jon Anderson enne kontserti Immo Mihkelsonile antud intervjuus, et viimasel ajal kuulab ta peamiselt Nusrat Fateh Ali Khani ja jeemeni pühendumusmuusikat.

Nüüd siis reedeõhtuse kontserdi juurde. Olin tõsine Yesi fänn umbes 20, 15 ja vist veel ka 10 aastat tagasi ning näha kord oma silmaga nende kontserti oli unistus, mille täitumine tookord ebatõenäoline näis. Kui kevadel kuuldus Yesi peatsest saabumisest Tallinna liikuma hakkas, tabas mind pisuke kõhklus. Kontserdi külastamine oli küll kindel, kuid oma sisemas olin valmis leppima tõenäolise tõsiasjaga, et kontsert võib ka teatud pettumuse valmistada. Ikkagi juba nii palju aastaid möödas, vahepeal suurtes kogustes hoopis teistsugust muusikat kuulatud, jne. Et bänd ikka elus on ning vähemalt stuudios praegugi veel tasemel esineb, näitas nende vahetult enne tuuri ilmunud üllitis “Magnification”. Okei, Yes ei määra oma plaatidega ammu enam uusi suuniseid rockmuusika arenguliinides, kuid see plaat oli siiski tehniliselt paigas ja mahtus selgelt krestomaatilise Yesi imidzhi piiridesse. Niisiis, võibolla siiski...?

Kontsert algas (täpselt ettenähtud ajal) peale lühidat sümfoonikute introt 20-minutilise kompositsiooniga “Close to the Edge” nende samanimeliselt 1972.a. plaadilt. Esimeste minutite emotsioon – kes teab, kas polnud bänd veel soe keerulist ja legendaarset lugu taaselustama, võibolla polnud mina veel päris “soe” pisukest kõlaerinevust (plaadistusega võrreldes) vastu võtma – et lugu kulgeb kuidagi härgamisi ja et Jon Andersoni hääl on küll hele, kuid mitte nii jumalikult kirgas kui oodatud. Kuid kõhkused ei kestnud kaua. Loo arenedes kasvas järjest tunne, et tont võtaks, see on siiski see päris Yes, et lugu kulgeb üsna täpselt plaadile pressitud rada pidi ja mööndusi lihtsustamise suunas ei tule. Edasi “Long Distance Runaround”, siis kaks lugu “Magnificationilt” (mis vanade kuulsate lugude vahel samuti hämmastavalt korralikud näisid), ning edasi hämar, kontrastne ja ekstaatiline “Gates of Delirium” 1974.aasta plaadilt “Relayer”, mis on Yesist mu lemmikplaat. Veel kolmaski lugu vältas üle 20 minuti, see oli “Ritual".

2 tundi ja 45 minutit väldanud kontserti mahtus kokku 13 lugu, neist 10 Yesi tipp-perioodist 1971-1974. Vanameistrid esitasid veenvalt ka oma keerulisemaid kompositsioone ja meil pole põhjust kahtlustada, et grupi kontsert tema loomingulisel kõrgajal võinuks iseenesest reedeõhtusest kontserdist kuidagi parem olla. Vahepeal tabasin küll end mõttelt, et ei tea kuidas neid lugusid võiksid vastu võtta need, kes Yesist suurt midagi peale nime kuulnud pole. Sest need pole ju lood tavamõistes. Yes ei mängi lugu, vaid nende muusika kulgeb mingit ettearvamatut, justkui kõrgemalt poolt ette antud vääramatut rada pidi. Vääramatuse valemiks on teadagi plaadid, mis fännidel iga passaazhini peas on.

Instrumentidest ka. Orkester kui instrument täitis maitsekalt tühikuid, lisas siin-seal tekstuuri ja faktuuri, kuid kunagi esiplaanile ei tõusnud. Uus klahvkamees Tom Brislin mängis edukalt, aga ilma eriliste isiklike ambitsioonideta maha Wakemani või Moraz partiid. Eriliselt säras aga Steve Howe, nii akustilise kitarriga mängitud soololugudes “Mood for a day” ja “The Clap”, kui ka erinevate tämbritega elektrikitarrisoolodes. (Neist asjadest võiks aga täpsemini pajatada Jaanus Nõgisto). Ülekohtune oleks väita, et Chris Squire või Alan White oma osaga halvemini hakkama oleks saanud. Ja kontserdi keskpunkt oli ikkagi vist Jon Anderson, kes näitas end ka kui head suhtlejat. Samuti võin nüüd kinnitada – vabandage mu latentset kõhklusevarjundit – et see hääl plaatidel pole mingi linditrikk. See ongi selline, ka praegu, aastal 2001.

Alles põhiprogrammi lõpulugu ja kaks lisalugu (sealhulgas “Owner of the Lonely Heart” olid nii-öelda tsipa kergemast repertuaarist, kuid paras juba püstiseisva ja aplodeeriva publiku ees esitada. Mis edasi saab? Arvatavasti võivad nüüd mõned mittepühendunud kriitikud üles lugeda asju, mida see kontsert ei olnud (jalgpallimatsh, Francis Goya, graafikatriennaal, jne), kuid ilmselgelt oli see üle hulga aja üks korralik ja maksimumilähedane rock-kontsert ning enamikele Yesi fännidele see ainuke Yesi kontsert, mida nad kunagi kuulnud on. Sellest piisab.

Yesi linke:

Ametlik Yesi leht
Üks Yesi fännileht
Kunstnik Roger Deani leht