DŽIHAAD

Religioosses tähenduses, nagu seda kasutavad koraan ja prohvet Muhamedi õpetused, tähendab džihaad võitlust kogukonna hüvanguks või isiklike pattude vastu. Sõna võib viidata nii sise- kui välisheitlusele, et saada heaks moslemiks. Õpetlaste sõnul peegeldab see eelkõige püüdeid iseennast parandada.

Džihaad on usukohustus. Kui džihaadi on vaja oma usu kaitsmiseks, võidakse seda läbi viia kõigi vahenditega - nii juriidiliste, diplomaatiliste, majanduslike kui poliitilistega. Kui rahumeelsed vahendid ei ole võimalikud, lubab islam kasutada ka jõudu, aga selleks on ranged reeglid. Süütutele - naistele, lastele ja invaliidele - ei tohi viga teha ning vaenlase rahuläbirääkimiste ettepanek tuleb vastu võtta.

Seega on sõjategevus vaid üks džihaadi vahend ja väga harvaesinev. Selle rõhutamiseks ütles prohvet Muhamed oma sõjast naasvatele jüngritele: "Täna astusime me väiksest džihaadist suurde džihaadi", pidades sellega silmas sõjategevuse lõpetamist ning rahumeelse võitluse alustamist enese parandamiseks ja enesekontrolli saavutamiseks. Kui sõjategevus näib vältimatu, ei või siiski igaüks džihaadi välja kuulutada. Ususõja peavad välja kuulutama võimud islamiõpetlaste nõuandel, kes ütlevad, et usk ja inimesed on ohus ja vägivald on nende kaitsmiseks väljapääsmatu. Väga oluline on "õiglase sõja" põhimõte.

Džihaadi mõistet on aegade jooksul oma huvides ära kasutanud väga paljud poliitilised ja usurühmitused, et õigustada erinevas vormis vägivalda. Enamikul juhtudel on mõni islami äärmusrühmitus kuulutanud välja džihaadi, et võidelda valitseva islamikorra vastu. Õpetlaste sõnul on džihaadi väärkasutamine islamiga vastuolus. Sanktsioneeritud sõjaliseks džihaadiks olid näiteks moslemite kaitselahingud ristisõdijate vastu keskajal ning vasturünnakud Bütsantsile ja Pärsiale.

Džihaad ei ole vägivallamõiste. Džihaad ei ole teistele uskudele sõja kuulutamine. Koraan viitab spetsiaalselt kristlastele ja juutidele kui "piiblirahvastele", keda tuleb kaitsta ja austada. Kõik kolm usku teenivad sama jumalat. "Allah" on jumal araabia keeles ning seda kasutavad nii araabia kristlased kui moslemid.

Sõjategevus islami nimel ei ole islami ajaloos igapäevane. Õpetlaste sõnul ei ole enamik üleskutseid vägivaldsele džihaadile islamiusu poolt sanktsioneeritud. Sõda jumala nimel ei ole islamile ainuomane nähtus. Ka teised maailmausundid on pidanud usulise eesmärgiga sõdu.