KRISTLIKU MISJONI ALGUS EESTIS

Põld, Lipp "Dehningeri Ristikoguduse ajalugu" Tln 1908

Vaevalt olivad Normannlased ristiusule võidetud, kui ka nemad seda ise omalt poolt välja laotama hakkasivad. Nimelt Daanlased pöörasivad omad pilgud Eestlaste maa poole. Kuningas Sven Fstoidson (?) tungis kuni Kurelaste maani ja ehitas sinna umbes a. 1050 ühe kristliku kiriku. See oli esimene missioni katse selle rahva poolt, keda sel ajal nii vägevaks peeti. Sellele püüdis enam jõudu Daani kuningas Kanut IV anda, kes Eestimaad täiesti oma voli alla püüdis saada. U 1080 jõudis kuningas ise suure väega praeguse Eestimaa kaldale, et kaunist maad oma tugeva rahvaga ära võita. Tema olla nüüd ka omalt poolt käsu annud rahvale ristiusku kuulutada. Aga võime küll arvata, et ka see missionikatse palju pole mõjunud. Aga mis mõegakandja kuningas ei jõudnud, seda püüdsivad Daani vaimulikud ülemkarjased, Lundi pääpiiskopid, toime saata, umbes 70 aastat pääle selle. Nende käsul on Prantsuse munk Fulko kolm missionireisi Eestimaale ette võtnud, 1150 ja 1178 aasta vahel. Pääpiiskop nimetas ta juba "Eestlaste piiskopiks" a 1171. Kuid ka selle missionitöö viljast ei kuule meie midagi. Vististi pole ka seda suuremalt olemas olnud.

Palju tähtsamaks pidi see saama, kui Sakslased ennast meie maaga tutvustasivad, teda Euroopa maale omalt poolt üles leidsivad. See sündis nagu teame Lüübecki kaupmeeste läbi, kes oma mereteelt olivad ära eksinud, Väina jõesuhu sattunud ja siin maale astunud, kus Liivlased selle peremehed olivad. See on sündinud a 1159 ehk pea pääle selle.

Sõnum uuest maast, mille Lübecki kaupmehed Saksamaale tõivad, pani selle aja ilma liikuma. Tema tungis ka Segebergi kloostrisse Holsteini maal. Tema tegi sääl Augustiinlaste preestri Meinhardi nooreks. Vaga ja auuväärt mees - seda oli tema kindlate tunnistuste järele - tuli aastal 1184 Liivimaale, et siin evangeeliumi kuulutada. Selle aastaga algab meie kodumaa missioneerimine. Selsamal aastal ehitas Meinhard Väina jõe kaldale Liivlaste külasse, Ukskülasse esimese kiriku. Kaupmeeste käest oli tema Liivi keelt õppinud, nii et vaga mees missionäriks sündsam oli kui keegi muu. Tema töö edenes, nii et palju endid ristida lasksivad. Isegi tähtis Liivlaste vanem Kaupo võttis ristiusu vasta ja jäis selle kuulutajatele surmani truuks. See oli suur ootamata võit. Selle kõige eest nimetati Meinhard esimeseks Liivimaa piiskopiks a 1186.

Kuid ka vastahakkamine on alganud. Oli ju Meinhard kiriku kõrva ka kindla lossi ehitanud, mille jaoks ta maa Liivlaste käest oli ostnud. Liivlased kardavad, et läänemaa võerad pääle usu, mida nemad kuulutavad, rauast kätt saavad tarvitama, mis sõnumega rahtuoojast kuidagi kokku ei sünni. Et see kartus asjata polnud, näitasivad juba järgmised aastad. Juba aastal 1193 oli paavst Coelestinus III Liivi paganate vasta ristisõda kuulutanud. Tema oli käskinud: vastupanijad sunnitagu ristiusku vasta võtma - mõega teraga! Verine mõek sõna asemel on missioni abinõuks saanud! Mission, mis kallisti alganud, on kartetavamale ebateele sattumas.

Meinhard suri 1196, uueks piiskopiks sai Berthold...Juba pidasivad Liivlased selle üle nõuu, kuis uut piiskoppi ära hävitada: kas tules põletada, Väina jões uputada, või nuiadega surnuks lüüa? Pääle selle pilkasivad nemad teda: tema vaesus olla teda siia toonud, et Liivlaste higist rikkaks saada! See kõik tegi Bertholdile suurt südamevalu. Ta põgenes laevaga ja läks siis Rooma - paavsti nõu küsima. Säält tuli ta tagasi - sõjaväe saatel. Paavst oli ristisõda teist korda Liivi paganate vasta kuulutanud! Ristiusu pää oli uuesti nõudnud: mõek pidi töösse astuma, et Liivimaad kuningate kuninga alla heita! Kui pöörane, nii selle Issanda nime kuulutada, kes mõeka käsknud tuppe pista ja südameid üksi armastusega võitnud.

Väikse ristisõjaväega oli siis Berthold Liivimaale jõudnud, a 1198 Riia oja ääres algab verine võitlemine risti-rüütlite ja Liivlaste vahel. Võit hoidis esmalt Sakslaste poole. Kuid piiskopi hobune oli peruks saanud. See viis ta teda otse Liivlaste sekka. Berthold langeb. Liivlaste vanem Imant on teda odaga selja tagant läbi pistnud, teised ta keha tükkideks raiunud. Esimene missionäri veri on Liivimaad punastand! Ka teised missionisaadikud peavad siit pea taganema. Liivlaste viha ei anna kellegile armu, kes Saksa nime kannab, olgu ta preester ehk kaubaajaja. Mission, mis meie kodumaal kallisti alganud, on täiesti nurma minemas. Ka seeme, mis kallimeelne Meinhard külvanud, ähvardas koguni hukka saada.

Albert von Burhövden, piiskop raudriides, apostel sõjamundris, kolmas Liivimaa ülem karjane a 1198-1229. Bertholdi järeltulijaks pakkus ennast ise Breemeni linna preester Albert. Kuulsast rüütlisoost pärit, oli Albert ka veel tubli kasvatuse saanud, pääle selle oli ta julge, kindel ja mehine mees. Suure kõne osavuse juures võis ta ka veel väga lahke olla. Juba aastal 1199 oli noorel piiskopil ristisõjavägi koos, mille tema Saksamaal ja Gotlandi saarel oli korjanud. Ka vägev Daani kuningas Kanut lubas teda veel kaitseda. Kevadel 1200 jõudis Albert 23 laevaga Väina jõe suhu - püha Maarja lipu all. Sellele oli paavst uue maa enne tema äravõitmist pühendanud. Sellest tulebki Maarjamaa nimi. Ühes käes Kristuse kuju, teises terav mõek - nii astus uus piiskop siin maale, mõega mees päälaest jalatallani. Kuid kõige esmalt pidi Albertil siin üks kindel koht olema, kust ta suured ettevõtted algavad. Seks asutas tema a. 1201 Riia linna, ehitas hulga vähemaid lossisid ja kindlusi. Albert asutas 1202 ka uue rüütliseltsi. See pidi vallalises elus elama, tingimata piiskopi sõna kuulma ja nii aitama Maarja maad ära võita ja kaitsta. Piiskop nimetas selle seltsi liikmeid "Kristuse sõjateenistuse vendadeks". See rüütliselts ehk ordo kandis valgeid mantlid; selle õla pääle oli punane rist ja selle alla mõek - kui Õnnistegija armastuse käsu pilkamiseks - tikitud. Selle mõega tähe pärast nimetatakse neid ka "Mõega vendadeks" ja seda rüütliseltsi Mõegavendade ordoks. See pidi ristiusu meie metsmaadesse kandma.

Esmalt algab mission Liivlaste vasta: mõek eel ja siis preestrid selle kannul! Kus tuliterav mõek ei mõju, peab ka kavalus aitama! Ristiusu piiskop avateleb Liivlaste vanemad oma poole võersile; siis laseb ta nad kinni võtta, sunnib nende poegi käemehiks andma, keda ta Saksamaale viib. Muidu veereb vaenuvanker oma hoogu edasi. Kaheks aastat 1200-1208 kestab verine sõda Liivlaste vasta. Raudmehed võidavad. Liivlased taganevad. Pole ka ime, oli ju nende vägevam vanem Kaupo juba Meinhardi ajal ennast Sakslaste alla heitnud.

Siis tuli suur Eesti sõda 1208-1224, veel hirmsam, kui sõjad enne teda. Armastuse kuninga usku pakutakse mõega sunnil. Sellest ei saa Eestlase aru. Nemad näevad üksi, kuis nende vabadus kaob. Ja selle eest seisavad nemad vereni...

Pääle Saksa rüütlite olivad ka Daanlased uuesti meie kodu põhjapinnale astunud. Sinna oli piiskop Albert ise vägeva Daani kuninga ValdemarII kutsunud, et ta Eestlasi karistaks. Valdemar tuli, ei mitte, et Alberti aidata, vaid et oma väge suurendada. Suvel 1219 jõudis Valdemar 1500 laevaga Eesti maale. Eesti kantsi Lindanisa kiskus tema maha ja ehetas uue kindluse, mida Daanilinnaks ehk Tallinnaks hüüdma hakati, asemele. Daanlaste leeri tulivad nüüd Eestlaste vanemad ja palusivad ristimist. See oli aga paljas kavalus: nad olivad üksi Daanlaste leeriga tahtnud tutvaks saada. Kolme päeva pärast kippusivad nemad Taanlaste pääle, surmasivad päätelgis Theodoriku, esimese Eestimaa piiskopi, keda nad kuningaks pidasivad. Nii voolas ka Põhja-Eestis esimene missionäri veri!

Kuid see äratas Daanlasi üksi südikamale päälekippumisele. Nad tungisivad Eestis ikka kaugemale ja kaugemale. Seda kõik aga Alberti kasuks teha ei tulnud neil meeldegi.

Pea põrkavad Valdermari saadikud Albertiomadega otseteel kokku. Igaüks peab oma tegevust ainult õigeks, seaduslikuks. Kes Sakslaste ristimise vastu võtnud, seda ähvardati, seda karistati. Vanem Tabelin poodi selle eest koguni võllasse! Kes ristija olnud, pidas ennast ka maa peremeheks. Juba sest näeme: mitte missioni vaimustus, vaid maadeahnus juhtis selle aja hariduse saadikuid!

Nõnda olivad Daanlased mõne aja Eestimaa ühe jao peremehed. Nemad panivad preestrid ammetisse, asutasivad sinna koolisid, kloostrid ja kirikud. Alles a 1347 sai see Daani valitsus otsa. Kuid need uhked jumalakojad, mida nad ehitanud, tuletavad praegu meile Eestimaa Daani aega meelde. Nii on Tallinna doomkirikut a. 1240 ehitama hakatud. A. 1317 nimetatakse piiskop Nikolaus I, kes Nigolaste kiriku on ehitanud. Niisama on Oleviste kirik juba 13. aastasaja keskvahel ehitatud, sest a 1287 suurendab selleaegne Daani kuningas tema õigusi ja ülespidamise hallikaid. Kõik need jumalakojad on Gootika ehituseseaduse järele ehitatud, et oma kõrgete tornide, taeva poole kerkivate sammaste ja püstkaartega maa madalusest palujat ülespoole juhatada.