JESUIITIDE ORDU

Allikas: Albert Ebneter SJ: "Jesuiitide Ordu"

Jesuiitide ordu asutaja Inigo (Ignatius) Lopez de Loyola sündis 1491. a Azpeitias Guipuzcoa provintsis, Hispaanias baski aadliku 13 lapsest noorimana. Nooruses, paazina (junkruna) elas patuelu, 1515 sattus korrarikkumiste tõttu kohtu ette. Esimeses Hispaania-Prantsuse sõjas (1521-1525) sai Pampona kindluse komandandina raskelt haavata. Pikaajalise ravi käigus on sunnitud igavuse peletamiseks tutvuma Jeesuse ja Pühakute elulugudega, millest innustub kaasahaaravalt. Samas tunneb uuesti igatsust relvaau ja daamide soosingu järgi...Ta pani tähele, et ühed mõtted tekitasid temas kurvameelsust, teised aga täitsid rõõmuga. Järelikult on "lohutamatus" ja "lohutus" need kriteeriumid, mille järgi võib leida Jumala tahet. Nii saab võimalikuks "vahet teha vaimude vahel", Jumala vaimu ja kurjuse vaimu vahel.

Sellega on Inigo saatus otsustatud: nüüdsest tahab ta silma paista kõrgeima Issanda teenimisel. Pöördunud rüütli silme ees seisab suursugune ja alati leebe kuningas Kristus, kes tahab võita kogu maailma ning kes kutsub oma teenistusse üksildasi, et nad ühes Temaga näeksid vaeva ning suunduksid koos Isa õndsusse.1523 jõuab Pühale Maale, kuid teoloogias võhikuna, ei lubata tal tegeleda inimeste hingehoiuga ning ta pöördub kodumaale tagasi. 33-aastaselt asub õppima Alcala ja Salamanca ülikoolidesse filosoofiat, et saada preestriks. Selle kõrval ei saa loobuda "apostelikust" tegevusest, kuid inimeste usuline mõjutamine toob kaasa süüdistuse ketserluses. Temast huvitub ka inkvisitsioon ning ta viibib kaks korda ahelais eeluurimisvanglas. Süüdistustele: on see mees müstik või ketser - seab ta vastukaaluks vankumatu usu. Lõpuks pääseb ta vabadusse, kuid elu jooksul teeb ta veel läbi seitse kohtumenetlust. 1528 siirdub Sorbonne'i õppima skolastilist filosoofiat. 1535 omandab "kiituse ja auga" magistrikraadi, sestpeale on ta magister Ignatius. Ühtlasi kogub ta enda ümber oma ülikooli tudengeid, et panna neidki teenima eesmärki: "Päästa hingesid...Jumala suuremaks auks".

Annab koos kuue kaaslasega pühaliku tõotuse teenida Jumalat täielikus vaesuses, rännata välja Jeruusalemma ning ühtlasi "pühendada kogu oma elu hingede päästmisele". 1537 saab preestriks. Et Veneetsia-Türgi sõja tõttu Pühale Maale välja rännata ei õnnestu, siis annab end kaaslastega Paavsti käsutusse. Ta otsustab koos kaaslastega luua ühingu "Jeesuse Kompanii või Societas (Jeesuse Selts)". Rooma lähedal La Storta linnas sai ta nägemuse osaliseks: "nagu oleks Jumal Isa tema südamesse kirjutanud sõnad: 'Ma olen teile armuline ...Roomas' Siis paistis talle, nagu näeks ta Kristust, rist õlal, ning Lunastaja kõrval Igavest Isa, kes temale (risti kandvale Kristusele) ütles: 'Ma tahan, et sa nad oma sulasteks võtaksid.'". Sellest peale nägi Ignatius alati ennast ja noort ühingut risti kandva Kristuse lipu all teeniva kaaskonnana.

Ordule ei olnud nad veel mõelnud. Rahvas nimetas neid "palverändurpreestriteks" või ka "reformeeritud preestriteks". 1539 hakkavad nad oma osaduskonna vormi täpsustama ja ühiselt planeerima tulevikku. Otsustatakse ühineda ordusse ning anda kuulekustõotus valitavale juhile. Uue Jeesuse Seltsi eesmärgiks sai Jumala armu abil otsida mitte üksi omaenda hingele õndsust ja täiust, vaid samal kombel välja astuda ka ligimese hingeõnnistuse ja täiustamise eest. Selle nimel otsustasid nad olla valmis minema kõikjale ning tooma elu igasse maailma nurka, kus iganes saab kaasa aidata jumalikule teenimisele ja hingehooldusele. See oli Jeesuse Seltsi sünnihetk. Kristlust mõisteti esmajoones, kui teenimist. Vaateväljas oli ligimene. 27.sept 1540 kinnitas paavst Paulus III uue ühingu orduks. Ordureeglite algvariandis on ideaaliks:"Kes iganes meie Seltsis, mida me tahame nimetada Jeesuse nimega, ristilipu all Jumalat pälvida ja tema asemikku maa peal teenida tahab..."

1541 määratakse Ignatius salajasel hääletamisel ühel häälel ordukindraliks. Valitsemisoskuses on ta ületamatu: "Naela, mille Ignatius sisse lööb, ei suuda keegi enam välja tõmmata." Viimastel kindraliameti aastatel ulatub kirjakorrespondets Indiast Brasiiliani, Aafrikast Iirimaani. Ta lahkub siit ilmast 30. juuli 1556.

Ordu vaimne struktuur Tagasitõmbunult teeb jesuiit kaks korda elus läbi kolmekümnepäevase rekollektsiooni ehk "vaimulikud harjutused", kasutades juhtnöörina I.Loyola rekollektsioonide raamatukest. Esimest korda toimub see pärast ordu liikmeks saamist, teist korda pärast kõigi õpingute lõpetamist. Lühendatult ja vabamas vormis korratakse vaimulikke harjutusi igal aastal kaheksa päeva vältel. Jesuiitide vaimsuse aluseks on pigem rekollektsioonid, kui ordureeglistik. Kes esimest korda hoiab käes rekollektsioonide raamatut, see leiab, et see koosneb segipaisatud juhistest, märkustest, annotatsioonidest ja seostest. Isegi kui jätta kõrvale seos suurte müstikute teostega või humanistide retoorikaga, mõjub ta hämmastavalt kuiva ja kainena. Raske on tabada ülesehitust, mõned kohad käivad üle mõistuse ning keelelgi puudub kunstipäratuse, abitu lauseehituse tõttu vähimgi võlu. Kuid samas pole katoliiklikus kirjanduses ühtegi teist teost, mis ajaloolise mõju poolest oleks võrreldav Loyola raamatukesega. Seda raamatut võiks nimetada ka tarberaamatuks. See kirjatöö pole mõeldud neile, kes piirduvad lugemisega, vaid neile, kes tahavad tegutseda. Meditatsioone Jumalast ja Kristusest, patust ja armust, inimese kutsumusest jne. tuleb sooritada mõtiskledes ja palvetades. Lahendused ning otsustused tuleb langetada Jumala palge ees.

Raamatus seisab esikohal lakooniline tõde: "Inimene on loodud kiitma, kummardama ja teenima Issandat, meie Jumalat ja selle läbi päästma oma hinge."..."Kõik muu siin maa peal on loodud inimese jaoks, et aidata tal jõuda eesmärgile, milleks ta on loodud. Siit järeldub, et inimene peab seda kõike tarvitama seal, kus see aitab tal sihile jõuda, ja loobuma sellest seal, kus see tal sihile jõudmist takistab. Seepärast peame õppima olema ükskõiksed kõige loodu vastu, niivõrd kui see on kooskõlas meie vaba tahtega ega ületa tema piire; nõnda et me ei eelistaks tervist haigusele, rikkust vaesusele, häbi aule, pikka elu lühikesele, vaid peame õppima igatsema ja valima seda, mis kõige kindlamini aitab meid jõuda eesmärgile, milleks me oleme loodud." Põhimõtteliselt kõik maa peal leiduv on Jumala palge ees tähtsusetu. Kõik tuleb allutada Jumala teenimisele ja kasutada ainult sedavõrd, kuivõrd see enamal määral Jumala teenimisele kaasa aitab. Selles mõttes söandab Ignatius öelda, et tuleb osata Jumala pärast ka Jumalast lahkuda. Seltsi ainus alus ja reegel on: "Alati tuleb püüda selle poole, mis on enam Jumala auks ja ülistuseks."

Seetõttu ei tunne jesuiitide ordu end jäigalt seotud olevat ühegi mingile ajastule omase orduelu vormiga, ühispalvusega, ordurõivastusega ("riietus ei anna asjale midagi juurde"), ühegi misjonimeetodiga, kultuurilaadiga, palveharjutusega jne. Ordu valib alati kõige hulgast välja selle, mis antud ajaloolises situatsioonis võib apostlikule teenimisele kõige enam kasuks tulla. Sellega on pandud alus jesuiitide ordu paindlikkusele ja kohanemisvõimele. Et sellel pole midagi ühist olupoliitikaga, näitab ordu rajaja juhtnöör oma poegadele: "Ära vaata milleski inimeste arvamusele, vaid hoia oma vaim sisemiselt nõnda vaba, et sa võiksid iga kord teha ka vastupidist." Kristusele pühendatud elu tähendab lakkamatut soovi teenida Kristust, et tema riik tuleks igasse hinge ja igale maale, olgu ohver milline tahes, kas või sinu elu. Ordu pole seotud ka tavapäraste kloostrite ja konventidega, kõneldakse vaid "majadest", "kolleegiumidest" või "residentsidest". Ignatiuse tahte kohaselt oli eelkõige vaja "täies lihtsuses ja alanduses rännata linnast linna ja paigast paika, sidumata end mingi kindla kohaga". Jesuiitidel asendab monastilist meditatsiooni apostlik tegevus. Jesuiidid pole enam tavamungad. Jeesuse Selts on puhtapostlik ordu, kes tegeleb inimeste igakülgse teenimisega.

Jesuiidil ei ole eesmärki, mis piirduks isikliku eluga. Ta päästab oma hinge teisi päästes. Ta peaks oma kutseelu väärtusetuks, kui ta pole tegutsedes ületanud selle piire.

Esimeste jesuiitide arvates andsid vaidlused parima tulemuse mitte kõne, vaid dialoogi kaudu. Ignatius sisendas oma poegadesse põhimõtte: "Uutmisvastane innukus ei tohi tõkestada teiseusulist armastusega kohtlemast." Paatrid ärgu otsigu muud kui vaid seda, mis on kristlusele kasulik. Kõigi oluliste ning selgete seisukohtade põhjendamisel näidaku nad uueusuliste suhtes üles armastust ja vaoshoitust, sest see on parem, kui "hereetikute lärmitsev tagakiusamine". Esimene saksa jesuiit Petrus Canisius, tuli reformatsiooni emamaale tule ja mõõgaga. Pole teada ühtki juhtumit, kus Canisius oleks mõnele hereetikule surmanuhtlust nõudnud. Ta laidab neid katoliiklasi, kes kurjust ilmutades unustavad, et Kristus ei purustanud ainsatki murdunud pilliroogu, ning manitseb leebusele. Paraku muutus katoliiklaste ja protestantide vaheline rindejoon nii poliitilises kui ka usulises mõttes üha nähtavamaks.

Kindlamalt kui ükski teine ordu on Jeesuse Selts asetanud oma põhiseaduses kesksele kohale kuulekuse. Selle põhjuseks ei ole aga ordu "sõjaväeline iseloom". Kuulekus ei ole esimene, vaid viimane nõue, mille abil tahtis Ignatius kujundada oma osaduskonna. Kuna puudus klooster ja mungaperekond, ning kaugete vahemaadega lahutatud vennad soovisid jääda seotuks, siis sisemise ühtsuse säilitamiseks nähti ainsat vahendit Kristuse kuulekuses. Jeesuse Seltsi eesotsas seisab ordukindral, kelle kätte on antud võimutäius. Ordus valitseb kuulekus ülevalt alla. Algusest peale oli Jeesuse Seltsi tunnuseks tihe ühendus paavstiga, mis tänaseni avaldub kindlas kuulekusvandes.

Jesuiidid elavad üheskoos "majades" (kolleegium), mida juhib ülem (rektor või superior). Tuleb ette, et jesuiidid elavad üksi, kuid ka siin kuuluvad nad mingisse kindlasse majaosadusse. Ordu majad ühes piirkonnas või ühel maal moodustavad orduprovintsi, mille eesotsas on "provintsiaal". Ühe ja sama regiooni või keelepiirkonna provintsid moodustavad "assistentsi", millel on esindaja Roomas. Kõiki provintse juhib ordukindral, kelle residents asub Roomas. Ordukindralist kõrgemal seisab üldkogu (generaalkongregatsioon), mis koosneb provintsiaalidest ja piirkondade valitud saadikutest. Üldkogule kuulub kõrgeim seadusandlik ja kontrolliv võim, mis valib ka uue ordukindrali. Üldkogu nimetab ametisse ka neli generaalassistenti kindrali kontrollimiseks.

Iga kolme aasta järel tulevad kõigi provintside saadikud Rooma, et esitada aruanded ja otsustada, kas praeguse kindrali eluajal on vaja Üldkogu. Enamik Üldkogusid on kokku kutsutud kindrali surma järel, et leida talle järglane.