SKOLASTIKA JA MÜSTITSISM

Allikas:Põld, Lipp "Dehningeri Ristikoguduse ajalugu" Tln 1908

...Mis aga kristlikusse teadusesse puutub, siis näitab selle edenemine ennast kahel kujul. Teisel neist kujudest on enam huvitust õpetuse jaoks - ja teda nimetatakse skolastikaks; teisel jälle on enam huvitust elu jaoks, ja teda kutsutakse müstikaks. Kuna skolastika mehed päärõhku usutõe teadusliku seletamise pääle panivad ja usku mõistusega lepitada püüdsivad, oli müstika meestel tundmus pääasjaks. Skolastika püüdis ristiusust mõistusega läbi tungida ja teda mõistusega kinni hoida ning mõistlikult seletada; müstika katsus vaga vaatlemise ja harjutamise kaudu kristlikkudesse saladustesse tungida ja ristiusku kui ühendust Jumalaga edendada.

Suurepäraliseks tuleb pidada skolastika püüdmist, kõike teadust ja tarkust Jumala teenistusesse pannna. Tema pääviga aga on see, et ta mõistuse põhjustega mitte ainult üksikuid kahtlusi ja pahandavaid mõtteid usust ei katsunud kõrvale saata, vaid üleüldse seda tõtt, mis ainult usk suudab vasta võtta ja mis Jumala vaim evangeeliumi kaudu meie südames elama äratab, tõdestamise ja mõistuse seletuste kaudu igaleühele katsus vastuvõtmise vääriliseks teha. Tõendamisi ja põhjusi otsiti aga palju enam pagana-aja mõttetarkadelt, nagu Aristooteleselt, kui kiriku isadelt ehk Pühast kirjast. Iseenese pääle toetajat inimese mõistust jumaldati, iseäranis pärastistel aegadel 15. ja 17. aastasajal, kus humanismuse (inimsuse) mõtted maad hakkasivad võtma.

Kõige suuremad skolastika õpetajad olivad Peetrus Lombardus (surn 1164), kes nõnda nimetatud "Sententiae" (mõtteterad) kirjutas. ... Järgmine skolastikus oli Albertus Suur, sündimise poolest sakslane (surn 1280). Temast ütleb ajalugu nii: "Ta oli suur maagias (looduse sala jõudude tarvitamises), veel suurem mõttetarkuses, kõige suurem jumalusteaduses (teoloogias). Albertuse õpilane oli kuulus Thoomas Akviinost, itaallane, keda katuliku kiriku keskajalistest õpetlastest kõige tähtsamaks peetakse (surn 1274). Nagu Albertus, nii oli ka Thoomas dominikaanlaste liigist. Oma kooliõpetaja õpetustundidel istus Thoomas suuremalt jaolt vaikselt oma mõtetes, nii et teda tema kaasõpilased sellepärast "hääleta härjaks" nimetasivad... Tema pää kirjatöö on "Teoloogia summa". Selles raamatus katsub ta näidata, kudas mõistuse valguse ning usu valguse vahel mingisugust vastasolu olla ei või, sest muidu peaks Jumalas eneses vastaolu iseenesega olema, kuna ta ühte aegu Looja ning Ilmutaja on. ...

Skolastika kõige suurepäraslisem ilmutus on Anselm Kenterbörist (Canterburn)... Anselmi juures käivad usk ja teadmine veel täiest käsi käes. Tema arvates on usk õige teadmise eeltingimine ja peab selle pärast alati ka teaduse eel käima. (Credo, ut intelligam). Anselmi kõige kuulsama kirjatöö nimi on "Mikspärast Jumal inimene?" (Cur deus homus?). Selles raamatus katsub Anselm kiriku õpetust Jumala poolt maailma pattude eest nõutud tasust teaduslikult põhjendada. Aastal 1093 valiti Anselm Kenterbörist (Canterburn) piiskopiks ja seega ühtlasi ka Inglismaa ülemaks hingekarjaseks... Ta katsus nii hästi ülemate kui alamate elu järjeldada ja pahandavaid eluviisisid parandada. "Niisugune pahandav komme oli iseäranis see, et mehed oma naised ümber vahetasivad, otse nii nagu teist hobust teise vastu vahetatakse." Anselmi pääs on ka mõttetarkuses nõnda nimetatud ontoloogiline (olevuslik) tõdestus Jumala olemas-olemisest tekkinud: "Meie peame Jumala mõistet mõtlema ja nimelt kui kõrgemat ja kõige täielikumat olevus; täielikkuse tundemärk on tõelikkus, millest järgneb, et Jumal tõesti olemas olema peab." Pattu pidas Anselm nii inetumaks, et ta ütles, ta tahta ennemini puhtalt põrgu minna, kui patuselt taevasse tulla. Aastal 1109 suri Anselm.

Skolastika kooliteaduse vastandiks oli teine tarkus, mida müstikaks nimetati. Müstika nõudis suremist iseenesele ja armastuse täielikuks saamist ühtesulamises Jumalaga. Müstika õpetuse pääpesapaik vanemal aja oli St.Viktori klooster Pariisis, ja tema esimene pääõpetlane St.Viktori Huugo (surn 1140). Huugo katsus usulikku sügavmeelsust teadusega ühendada. Tema rääkis kolmesugusest silmast, mis inimesele antud: Meeleline silm asjade vaatamiseks, mis väljaspool inimest on; mõistuse silm, millega inimene iseennast ja oma sisemist ära tunneb ja vaga vaatlemise (contemplatio) silm, et seda, mis meist üleval pool on s.o jumalikka asju, vaadata ja näha. Jumaliku kontemplatiivilise elu juurde viivad inimes Viktori Huugo õpetuse järele mitmesugused astmed: lugemine (lectio), järelmõtlemine (meditatio), palve (oratio), tegevus (operatio), vaatlemine (contemplatio). Lugemisega hakatakse pääle, see on esimene ja alumine aste. Viimane aste on vaatlemine ise; kes selle astmele jõuab, on täielik. Vahepäälsetel astemetel seisjad on seda täielikumad, mida ligemale nad viimasele astmele on... Kui sina üksi kõik teeksid, ei saadaks sa midagi korda; kui Jumal üksi kõik teeks, siis teeniks sina temalt midagi. Hääd teod on see tee, kust mööda elule jõutakse. Ole kindel ja tee kõik mehiselt. Sellel teel on oma palk. Nii sagedasti, kui meie selle tee raskustest ära väsime, vaatab üks armusilm ülevalt meie pääle ja valgustab meid ning meie maitseme ja näeme, kui lahke Issand on. Nii leiab vaatlemine viimati seda, mis tegevus otsib.

Müstikute kuulsam õpetaja on Eckhart(1260-1328) "kelle eest Jumal millalgi midagi ei varjanud". Eckhart oli ühe kloostri priior Saksamaal, õpetas Pariisis ja Kölnis. Tema iseäraldus on Jumala läheduse tundmus, palav armastus ja pääd pööritav kõrge mõttelend, kus vahe Jumala ning inimese, Kristuse ja ristiinimese, hää ning kurja vahel täiesti ärakaob. "Kõik on hää, mida Jumalaga üheks saanud inimene teeb. - Jumal ei aja meid ühegi asjaga nõnda taga, kui armastusega. Ükski asi ei tee sind Jumala ja Jumalat nii sinu omaks, kui magus Jumala armastuse side. Kes selle tee on leidnud, see ärgu otsigu teist teed. Hingamine selles armastuses toob suurema õndsuse ja on enam Jumala meele pärast, kui kõik hääd teod ja nende tegemised, kes väljaspool seda armastust seisavad." ...Alles pärast Eckharti surma ilmus paavsti bulla (eeskiri), mis 17 lauset Eckharti kirjadest ketserlikuks ja 11 kahtlaseks kuulutas ja hukka mõistis.

Allikas: ENE ja EE

Eckhart, Johannes, ka Meister E. (1260 - 1327 või 1328), saksa keskaegse filosoofilise *müstika arendajaid, dominiiklane. Õpetas Pariisi, Strasbourg'i ja Kölni Ülikoolis. Viis kristliku uusplatonismi äärmuseni: käsitas Jumalat omadusteta absoluudina, inimest Jumalaga samaolemuslikuna ja maailma Jumala enesetunnetusprotsessina. Rajas panteismisugemelise müstikavoolu, millele tugines hilisemaid plebeilik-ketserlikke liikumisi. Kirik tunnistas 1329 E-i põhilised vaated ketserlikeks.

müstika (mystikos 'sulen [silmad või suu]', intuitiivsel sisekaemusel rajanev tunnetusõpetus ja sellest lähtuv maailmakäsitlus. Ühel või teisel kujul oli m.usuliste ning paljude vana- ja keskaja filosoofiliste õpetuste koostisosa. Müstilise tunnetuse siht on olnud reaalsuse transtsendentse ühtsuse kogemine erilises teadvusseisundis (ekstaasis). Seda ühtsust võidi käsitada nii üleisikulisena (niisugust kujutlust on samastatud panteismiga) kui ka isikustatuna (jumal). Viimane käsitus on omane pms. monoteistlikele usupärimustele. M. oli juba ürgühisk-a maailmatunnetuse koostisosa, kuid tema eriomased vormid sugenesid siis, kui hakati vastandama mõisteil ja loogikal rajanevat ratsionalismi pms. kujundeid ja analoogiat rakendatavale kaemuslikkusele. See toimus Hiinas (taoism), Indias (upanishadid, jooga) ja Vana-Kreekas (orfism, pütagoreism, platonism). Uusplatonismi, "Areopagiitikate" ja Augustinuse mõjul üldis m. hilisantiigi ja keskaja maailmavaates. Selles võib eristada nn. filosoofilist ja ekstaatilist m-t. Müstikud arvustasid skolastika ratsionalismi (Bernard Clairvaux'st, Saint Victori koolkond, J.van Ruysbroeck, H.Suso, J.Tauler, hesühasm), ka kirikut ja feodaalse võimuhierarhia autoriteeti (J.Eckhart, Joachim Florisest). M-st lähtus palju plebeilikke rahvaliikumisi (Dolcino, T.Müntzer). Renessansi ja reformatsiooni ideelises võitluses osales ka m-voolude esindajaid; hiljem otsiti alternatiivse valgustusfilosoofiale (J.Böhme, L.C.de Saint-Martin, E.Swedenborg, pietism) 19-20 saj. tekkis m. vulgariseeritud vorme, seepärast on m-ks ehk müstitsismiks hakatud nimetama igasuguseid üleloomulikkuse uskumisel põhinevaid ebateaduslikke ja subjektivistlikke õpetusi ja tõekspidamisi. Vt ka jooga, kabala, maagia, meditatsioon, okultism, sufism, teosoofia.

B: Töid kristliku müstika alalt. EELK Usuteaduse Inst-i Toimetised III.Tln.1989; J. Bernhart Die philosophische Mystik des Mittelalters. Leipzig, 1922.

sufism (ar sufi), islami askeetlik ja spiritualistlik suund. Eristub islami välisest juriidilisest, ritualistlikust ja teoloogilisest suunast (shariaat 'lai tee') kui islami spirituaalne sisu ja tuum (tariqat 'kitsas tee'). S. lähtub Koraani vaimsest tõlgendamisest. Jumalateenistuse tavalistele rituaalidele lisab s. msg. askeetlikke tavasid ja meditatsiooni (zikr). Tavadest on olulisim õpetajalt (sheik, murshid, pir ) õpilasele murid antav pühendus (initsiatsioon). Selle eeskujuks on peaingel Gabrieli prohvet Muhamedile antud vaimne õpetus, mis on Koraani olemuslik tähendus. Selle nn.Muhamedi valguse edastas prohvet oma õpilastele ning sellest sai alguse tänaseni ulatuv pühendusahel. S-i pühendusrituaali viljelemisest said alguse vaimulikud vennaskonnad (dervish). S-i õpetusliku kirjavara ja vennaskondade kujunemine algas 8.saj S. kui islamimaade eriomane eluvorm püsistus 11.saj ning tema mõju kultuurile ja ühisk-a elule on olnud väga suur. Vennaskond on islami levitamiseks teinud misjonitööd (nt.Aafrikas, Sise- ja Kagu-Aasias), mõjutanud sügavalt filosoofiat (al-Gazali, Ibn al-Arabi), kirjandust (nt. pärsia klassikaline kirjandus) ja kunsti (kunstnike ja käsitööliste ühingud olid enamasti samased vennaskondadega) ning algatanud vastupanu välisvallutajatele (nt.Abd el-Kaderi riik Alzheerias 1832-47, Dagestani ja Tshetsheenia vastupanu Venemaale 1817-64, Sudaani ülestõus 1881-96, Senussiidid, Rifi vabariik). S-i rahvalikku ja avatud usukäsitusse (Koraani allegooriline tõlgendamine, animistlike hõimuusundite sugemete omaksvõtmine, pühakute austamine) on vaimulikkond (*ulama) suhtunud tihti umbusklikult. Mitmel maal on vennaskondade tegevus põlustatud (Türgis) või keelatud (Saudi Araabias).

B: M.Lings. What is Sufism? London 1975; A.Schimmel. Mystical dimensions of Islam. Chappel Hill, 1975; J.S Trimingham. The Sufi orders in Islam. Oxford 1971 (vn.k 1989). E.Bertels. Sufism i sufiiskaja literatura M. 1965