ST.PATRICK JA RISTIUSK IIRIMAAL

Põld, Lipp "Dehningeri Ristikoguduse ajalugu" Tln 1908

Juba vanade roomlaste ajal, kelle valitsus ka Prantsuse, Shveitsi, Lääne- ning Lõuna-Saksamaale ja Britanniasse ulatas, oli ristiusk ülemal nimetatud maades juurt heitnud, kuna ta Liooni, Vienni, Trieri ja Põhja-Itaalia kaudu üle Alpide sinna saadik laiali lagunes. Aga ommeti leidus siin ainult üksikuid kristlasi, sest rahvaste rändamiste vool, mis idast ja läänest pagana rahvaid siia poole uhtus, hävitas ja rikkus siin kõik ristiusu asundused ning kristliku hariduse suuremalt jaolt ära. Nii tulivad siis neilt mailt, kuhu veel vana kirik oli alale jäänud, Iiri ja Inglismaalt, usu käskjalad mannermaale, et siin närtsivat ja surijat kristliku elu uuesti üles äratada, ehk uuesti asutada ja istutada.

Iiri kirik oli pääasjalikult püha Patrik'i asutatud. Patrik oli šotlane, kristliku diakoni poeg ja preestri ehk presbüteri pojapoeg. Tema vanemad olivad ta ristiusulise kasvatuse eest hääd hoolt kannud. Kuid see näis asjata vaev olnud olevat. Patrik elas nooruse himudes ja kiskus oma terava meele läbi ka teisi kergemeelsusesse. Pööre tema elusse tõi üks iseäraline juhtumine. Ta sattus mere ääres kõndides ühes oma kahe õega mereröövlite kätte vangi. Need müüsivad õed ühe Iirimaa päälikule, Patriki aga saatsivad nad sea karja. Siin sündis temaga samasugune muudatus kui ärakadunud pojaga. Tall tulivad ta vanemad meelde, keda tema oma eluviiside läbi nii sagedasti kurvastanud, ning ta hakkas kahetsust selle üle tundma, et ta oma kristliku isa õpetust ja oma vaga ema palveid ning manitsusi oli põlanud. Kurbtuse ja kahetsuse pisarad äratasivad temas ka Jumala sõna jälle elule. Ta parandab meelt ja lubab, kui Jumal teda orjuse kütkest päästab, kõik oma elu temale pühendada ja misjonärina paganausu iirlastele armuõpetust minna kuulutama. Kuue aasta pärast pääseb ta kodumaale. Teda õnnistatakse preestriks, ning aastal 430 tuleb ta Iirimaale, kus ta kunni rauga eani töötab. Jutustatakse, et Patrik esiotsa uudishimuliki paganaid kloba läbi on kokku kutsunud. Kui ta neile vähe aega kloba löönud, hakanud ta kokku kogunud hulgale Kristusest, tema alandusest, tema tööst inimeste kestel, tema kannatamisest, surmast ja ülestõusmisest jutustama. Et ta sõnad südamest tulivad, siis läksivad nad ka südamesse. Varssi lasksivad endid mitmed ristida, nende seas ka rahva kuningas. Ühte vana bardi (jumalate ja kangelaste lugude lauljat) õpetas Patrik laule Kristusest laulma. Maatükkide pääl, mis vürstid Patrikile kinkisivad, asutas ta kloostrid, missionikoolisid, ja õpetas munke rahvast koolitama.

Iseäranis sai Bangori klooster selleks keskpaigaks, kust usk ning vagad eluviisid üle maa laiali lagunesivad. Kui Patrik viimati 100 aasta vanuselt suri, võis ta rõõmus olla, et suurem osa maad kõigist paganate kiusamisest hoolimata juba tema ajal ristiusuliseks oli saanud. Patriki asutatud Iirimaa kloostritest läks pärast palju evangeeliumi kuulutajaid välja. Nendest ei hoidnud aga ükski Rooma kiriku poole. Patriki kodumaa kirik ei olnud Rooma mõju alla veel sattunud, siin võisivad vaimulikud mehed abielusse heita, nagu Patriki isa ja isaisa sedaolivad teinud. Nii jäi ta vanadele brittidele, keda Inglismaa äravõitmisel normannide läbi maapõhjanurka aeti, Rooma kiriku mõju, mis igalepoole teiste rahvaste juurde pääsis, täiesti tundmatuks. Briti rahvas jäi vanadele Hommikumaa algupäralistele ja lihtsatele usukommetele truuks. Paavsti meelevallast, puhastamise tulest, uutest ristimise kommetest, preestrite abielusse astumise keelust jne ei teadnud nemad midagi. Selle tõttu aga sattus lihtne, põline, Roomale võõras Iiri-Šotti kirik, nii kudas tema Patrik asutanud oli, Rooma kiriku välispidisema voolu ning eluviisidega vastastikku. "Brittide juures olivad vaesed, kasinad mungad täiesti lugupeetud rahvamehed. Vabam ning tulisem elu voolas brittide soontes. Nemad ei seo ennast kirikute külge, vaid otsivad oma tegevuse jaoks põldusid ning metsi, maameeste onnisid; ja usulist juttu vestma minna üksikutesse majadesse on nende ammuaegne viis."

Iirimaa kloostrites leidus palju tasast vagadust, sügavat enesevaatlemist ja palju korda. Tõega kutsuti seda maad insula sanctorum- Pühade saar. Metsa padrikutes ja kaljulistel saartel võtsivad vahvad mungad Jumalale pühendatud võitluse vaesuse ja looduse vägede vasta eneste pääle; ja nende jumalik vaimustus tõmbas rohkem õpilasi ligi, kui neid kloostritesse mahtus ehk kui neid sääl üleval pidada võidi. Põhjarahva rändamise himu ja armuõpetuse kuulutamise tuhin, ühtlasi aga ka arvamine, et rändav eluviis inimest täielisemaks teeb, ajasivad britisid kodukohast välja kaugetesse paikadesse, et sest metsikuid paganaid risti üles panna.

Allikas: EE

Patrick, Magonus Sugatus Patricius (385-461), Iirimaa misjonär ja piiskop. Päritolult bretoon, tema isa oli Rooma ametnik. 16-aastaselt viisid mereröövlid ta orjana Iirimaale, kust ta 6 aastat hiljem pääses. Sai Gallias teoloogilise hariduse ja pühitseti 432 Iiri misjonipiiskopiks. Asutas koole ja kirikuid, lähtudes usukuulutamises ja kirikuhalduses kohalikest tavadest. Iirimaa oli ainus Euroopa maa, kus ristiusk levis rahumeelselt, märterluseta. Patrick on Iiri ja Islandi kaitsepühak.