SUFISM

Sufid said vaimset õpetust kõikidelt prohvetitelt ja omaaegsetelt usujuhtidelt, sealhulgas ka Muhamedilt. Neid nimetati Sahaba-i-Safa s.t Puhtuse Rüütlid. Sufism on religioosne armastuse, harmoonia ja ilu filosoofia. Tema eesmärgiks on avada inimese hinge seni, kuni maailma ilu suudab muuta inimese täiuslikuks ja seeläbi saab inimene jumaliku harmoonia väljenduseks. Rangelt öeldes pole sufism ei religioon, filosoofia, teism ega ateism. Ta seisab nende vahel (ülal) ja täidab nendevahelise tühjuse. Sufid ei tunne mingit vaenu ega eelarvamust teiste religioonide ja usundite vastu. Nad suudavad hinnata kõiges kõige kaunimat, mis seal leidub.

Sufi austab Jumalat (Alla'hit) eneseohverdavalt ja armastab Teda, et sulanduda Temas. Sufi säilitab pidevalt mõtte Tõest ja näeb kõiges Tõde ja seetõttu ei teki kunagil tal kellegi suhtes eelarvamusi. Sufid ilmutavad õrna hoolitsust kogu elava vastu ja teostades harmooniat enda elus on alati harmoonilises kooskõlas Absoluudiga. Sufi lõpetab oma elu jooksul tee, mis viib Jumaluseni, ja saavutab jumalikkuse kõrgeima astme, mida nimetatakse Baka (Pääsemine).

Sufismis sisalduvad kahtlematult kõik müstitsismi vormid: psühholoogia, okultism, spiritism, selgeltnägemine, selgelt(kaugelt)kuulmine, intuitsioon, inspiratsioon jne.

Sufismi kõrgeim eesmärk on vaimne täiustumine eneseohverduse ja alandlikkuse teel.

Allikas: EE

sufism (ar sufi), islami askeetlik ja spiritualistlik suund. Eristub islami välisest juriidilisest, ritualistlikust ja teoloogilisest suunast (shariaat 'lai tee') kui islami spirituaalne sisu ja tuum (tariqat 'kitsas tee'). S. lähtub Koraani vaimsest tõlgendamisest. Jumalateenistuse tavalistele rituaalidele lisab s. msg. askeetlikke tavasid ja meditatsiooni (zikr). Tavadest on olulisim õpetajalt (sheik, murshid, pir ) õpilasele murid antav pühendus (initsiatsioon). Selle eeskujuks on peaingel Gabrieli prohvet Muhamedile antud vaimne õpetus, mis on Koraani olemuslik tähendus. Selle nn.Muhamedi valguse edastas prohvet oma õpilastele ning sellest sai alguse tänaseni ulatuv pühendusahel. S-i pühendusrituaali viljelemisest said alguse vaimulikud vennaskonnad (dervish). S-i õpetusliku kirjavara ja vennaskondade kujunemine algas 8.saj S. kui islamimaade eriomane eluvorm püsistus 11.saj ning tema mõju kultuurile ja ühisk-a elule on olnud väga suur. Vennaskond on islami levitamiseks teinud misjonitööd (nt.Aafrikas, Sise- ja Kagu-Aasias), mõjutanud sügavalt filosoofiat (al-Gazali, Ibn al-Arabi), kirjandust (nt. pärsia klassikaline kirjandus) ja kunsti (kunstnike ja käsitööliste ühingud olid enamasti samased vennaskondadega) ning algatanud vastupanu välisvallutajatele (nt.Abd el-Kaderi riik Alzheerias 1832-47, Dagestani ja Tshetsheenia vastupanu Venemaale 1817-64, Sudaani ülestõus 1881-96, Senussiidid, Rifi vabariik). S-i rahvalikku ja avatud usukäsitusse (Koraani allegooriline tõlgendamine, animistlike hõimuusundite sugemete omaksvõtmine, pühakute austamine) on vaimulikkond (*ulama) suhtunud tihti umbusklikult. Mitmel maal on vennaskondade tegevus põlustatud (Türgis) või keelatud (Saudi Araabias).

Bibliograafia:
M.Lings. What is Sufism? London 1975; A.Schimmel.
Mystical dimensions of Islam. Chappel Hill, 1975; J.S Trimingham.
The Sufi orders in Islam. Oxford 1971 (vn.k 1989). E.Bertels.
Sufism i sufiiskaja literatura M. 1965