Haljand Udam: "Orienditeekond"

Elu kui selline on alati teekond...Pahatihti ei teadvusta inimene ka ise kuigivõrd niisugust sisemist teed, mis viib kõige olemuslikumal tasandil inimese välise mina juurest olemusliku iseenda juurde. Antiikaja tark sõnastas selle lausena: "Tunne iseennast". Hiljem, Oriendis, sai sellest õpetuslause, mida hakati omistama prohvet Muhamedi väimehele ja järglasele Alile: "kes on tunnetanud iseennast, on tunnetanud oma Jumalat"...sellele lisati veel õpetuslause: "tarkust otsides ei tohi sa peljata isegi teekonda Hiinasse". Alile on omistatud veel lause: "pane tähele, mida öeldakse, ja mitte seda, kes ütleb". Oluline pole autoriteetide järgimine, vaid tegelik olemuslik edenemine.

Esialgu oli vaid soov vaadata argise silmapiiri taha ja näha kaugeid maid, seejärel soov jõuda võimalikult lähemale maale, mis nii oluliselt teistmoodi ja soojem kui senises kogemuses tuntud maa. Siis hakkas avanema niisuguse soovi varjatum pool. Teekond kaugemale maailma hakkas tähendama liikumist ka lähemale omaenese minale, sellele, mis on esmatähtis eeskätt mulle endale. Maa jurest inimeste, nene keele, aja- ja mõtteloo juurde, seejärel mõtteloo varjatumate ja esoteerilisemate aspektide juurde, mis iseenesest viivad enesetunnetuse lävele. Orient on juba sajandeid alati tähendanud õhtumaise inimese jaoks teatavat teistsugust, ümbritsevale reaalsusele vastanduvat meelekujutuslikku ja ka paremat maailma, teisisõnu utoopiat, maist paradiisi. Omaenese olemuse juurde viiva palverännaku sihti. Sügavamas tähenduses on elu alati ühel või teisel viisil Mystic Quest ehk Spiritual Quest, Quete spirituelle...

Sufism on eriomaselt iraani-islami kontekstis kulgev Spiritual Quest ja see teema on läbistanud kogu pärimuslikku idamaist kirjandust. Kirjanduse ja üldisemalt kogu kunsti ja filosoofia alguseks ja lõpuks on alati inimene, pärimuslikus kultuuris ei ole inimene aga kunagi endasse suletud ja valmis olend, tema eksisteerimise mõte on teiseneda. Ta on teeline, kes kulgeb välisest maailmast sisemiste maailmade poole, mis viivad teda lähemale transtsendentaalsuse lõpmatusele. Sellest johtuvalt on kogu olemine, inimene ise ja maailm tema ümber vaid üksainus transtsendentaalsuse sümbol. Eksisteerimine ei ole iialgi staatiline olemine, vaid sisaldab endas alati teisenemisvõimalusi, inimene, eriti tänapäeva inimene paraku, iseenesesest niisugust võimaluste enamasti ei teadvusta, tänapäeva kultuur ei ajenda sellest mõtlema...

Kui "Õhtumaa" tähendab teekonna alguspunkti, siis "Hommikumaa" ehk "Orient" on maa, kuhu see lõpeb. Sufid, erinevalt filosoofidest, ei pea inimese põhiliseks tunnetusorganiks mitte mõistust, vaid südant. Süda on niisuguses kontekstis pigem kujundlik mõiste, mis tähistab inimese olemuslikku eksistentsiaalset keskpunkti, mille kaudu ta on ühenduses nii nähtava kui ka nähtamatu reaalsusega. See on ühtlasi nähtamatu ja müstiline osadus Jumalaga, "südame" teisendsõna on sirr (saladus), mille aga maisuses viibiv inimene on enamasti unustanud (niisugune seisund on ghaflat (unustamine)), kuid ta võib ka niisugusest unustusest ärgata, kui ta oma olemust meenutama hakkab (see on zikr (meenutamine), mis on enim tuntud termin sufide meditatsiooni jaoks). Vennaskonna juht ja vaimne õpetaja (pir, murshid) ei ole mitte pelgalt tark vanataat, vaid ühtlasi niisugust osadust andva väe kehastus ja isikustus, pühendus ja õpetuse andmine võib toimuda ka müstiliselt inimese enese sees ilma väliste atribuutidega.